Minu kõige esimene tsikkel

See siin on siis minu kõige esimene mootorratas. Kogu selle tsiklivärgi algus oli palju lihtsam ja juhuslikum kui võiks arvata. Ei mingeid higiseid unenägusid ega unistusi täis kangestunud pilke ilusate piltide ees. Mäletan seda päeva aastal 1994 päris hästi.

Olin just (kujutage ette kui argine) pesumajas kui äkki tuli mõte, et ostan... tsikli noh. Juhuslikult leidus nö ülearune 2000 krooni raha ja just selle summaga arvestades võtsin veel samal päeval ette esimese kuulutuste lehe. Kõik käis ülimalt kiirelt. Esimene summasse mahtunud Jawa, läksin kohale ja ostsingi kohe ära. Sedasi talitades ei ole nüüd tagantjärgi palju vaja imestada, et see aparaat just selline oli.

Aga enne veel veidi sellest, mis peale ostmist edasi sai. Olgu öeldud, et mul puudus enne seda päeva igasugune kokkupuude mootorratastega. Olin küll agar mopeedipoiss olnud, aga mootorratas oli mulle päris võõras maa. Olgu siia vahele kiirelt öeldud, et ehk kunagi leian üles selle ehk ainukese pildi, mis minu mopeedist kunagi tehtud ja siis saab ka selle juurde väikese loo rääkida.

Nagu öeldud polnud mul suurt aimu, mis aparaat võiks olla selline, millel võimu ja suurust veidi rohkem kui kunagi minu V-50 mootoriga varustatud mopil oli olnud. Ma polnud kunagi sattunud eriti ligidale ühelegi mootorrattale, rääkimata selga istumisest või sõidust. Aastaid enne mainitud sündmusi olin küll korraks proovinud jõudu kastiga rolleriga, aga selle kolme rattaga aparaadi olemus jäigi mul pikemalt ära proovimata, sest üsna kähku õnnestus mul see teelt välja okastraataeda juhtida. Pealegi sellel oli siiski kolm ratast.

Niisiis tagasi Jawa loo juurde. Peale seda kui olin kulutanud umbes 10 minutit tsikli ülevaatamisele, leidsin et just selle tsikliga ma sõidangi nüüd koju. Ise loomulikult, mis sellest, et istusin esimest korda tsikli selga. Oot mis load? Ja mis paberid? Pole vaja ja pole ka probleemi. Ruttu koju vaja vaid saada!
Peale seda päeva pole ma selle tsikli mulle ulatanud inimest kunagi enam näinud, kuigi veel tänagi on mul mõnikord tahtmine talle käsi pihku suruda, sest sellist müüki vaevalt ta oleks ette kujutanud.

Kuigi minu viimasest mopeediga sõidust oli selleks päevaks mööda läinud umbes 4 aastat usun, et tänu selle aparaadiga usinalt läbitud kilomeetritele sujus minu esimene tutvus mootorrattaga üsna ilusti. Minu esimese sõidu eesmärgiks sai siis Taksopargi viadukti kandist koju Trummi tänava kanti sõita. Teadagi, et lubadeta sõitmisel tasub hoiduda väiksematele tänavatele, aga enne seda tuli mul ikkagi ületada Taksopargi ristmik. Ja seda esimest korda tsikli seljas.

Mul oli lisaks esimese sõidu võludele kogu loole vürtsi andmas asjaolu, et sellel Jawal ei töötanud vahelduva eduga üks silindritest. Võtta kohalt korras tsikliga on üks asi, teha seda tsikliga, millel pool mootorit ei tööta, on teine lugu ja teha seda tsikliga, millel aegajalt ka teine pool mootorit ellu ärkab, on hoopis kolmas teema. Aga just nii see läks. Harjutanud paar korda foori alt stardist "kiirendama" poole mootoriga, olin järgmise foori taha jõudes taas kõvasti gaasi keeramas, et uuesti kohalt ära saada. Ja just siis sekkus mängu teine pool mootorit.

Ühe hetkega olid mängus uued reeglid, sest poole mootoriga kohalt minekuks arvestadud gaasi keeramine tähendas teise poole sekkumisel koheselt seda, et sain teada, mis tunne on Jawaga sõites esiratas maast lahti saada. Ja seda just nii palju kui summutite tagumised otsad seda võimaldasid. Kas oli see lihtsalt vedamine või midagi muud, aga sellele järgnes üsna pikk, lausa igavikuna tunduv sõit selles asendis. Ka oli ilmselt õnn see, et Nõmme tee on sirge ja võimaldas sellise sõidustiiliga sõitmist vigastustega lõppemata sündida. On erinevaid võimalusi, kuidas esimest korda sellisesse olukorda sattunud inimene käitub. Mul kukkus alustuseks välja taktika "ootan ja ei tee midagi", enne kui lasin gaasi lahti ja olukord normaliseerus, st sõitsin jälle kahel rattal. Ma täiesti mõistan, et leidub palju neid, kelle jaoks on normaalne just pigem ühel rattal sõit, aga mulle oli selleks päevaks teravaid elamusi juba piisavalt. Olgu öeldud, et koju ma sain ja edasi jätkus juba põnev avastamine, et misasja ma sellel päeval ka ostnud siis õigupoolest olin.

Sellest esimesest Jawast on tehtud vaid mõned pildid, aga see siin on üks ja päris hea selline. Siit peaks siis näha olema mille ma endale kaela olin soetanud. Võib vist ilma suure liialduseta arvata, et tegu oli "Viletsas seisus Jawade Top 10"-sse kuuluva isendiga.

Kõik see selgus aga järgemööda. See, et esikahvel on kõver ja ilmselt samast põrkumisest vastu mingit taksitust on ka raam veidi kõver. Mootori probleemiks selgus üsna varsti lisaõhu tulemusel põlenud kolvid. Nagu pildilt näha, oli ka välimus üsna usinat kasutamist reetev.

Aga kui kooliraha, siis alustagem selle maksmisega kiirelt ja tõhusalt. Ehk siis tegutsema - kahvel sirgeks, mootor parandada, iluvead korda jne jne. Raam muide jäigi selliseks nagu kunagine löök selle vorminud oli. Paine ülemises raamitorus oli nii õnnelikult sattunud, et peale veidi muutunud järeljooksu ei olnud sellest muud jälge ega mõju sõidule. Kas muutunud rooligeomeetria mul ka lihtsamalt eksami kaheksat võimaldas teha, seda ma lõplikult teda ei saa, aga vähemalt mulle tagantjärgi tundub nii.

Siin aga minu esimese Jawa hilisem versioon. Sõidab kenasti ning omanikul load taskus ja puha. Tähele tasuks panna roostevaba plekiga tunitud tagumist porilauda ja CZ tagumisi õhkamorte :) Kuigi selle tsikli sõidud minu käes olles ei kujunendud just väga pikkadeks, oli sellel rattal siiski ülimalt oluline roll kogu nö uue elukorralduse käima vedamises. Olla esimene saab siiski vaid üks ja see roll on alati väga oluline. Tänaseks on see ratas lammutatud ja garaažist võib veel leida vaid numbri.

Teine Jawa

Minu teine ratas, samuti Jawa 638 oli juba sootuks midagi muud. Sest see oli peaaegu uus. Kuigi mõned tuhanded sõitnud ja selle aja jookusl üle elanud ärandamise, oli ta sellest hoolimata siiski täiesti uue ratta vääriline. Päris sellisel kujul, nagu see Jawa minu kätte jõudis, pole ma tänaseks pilti leidnud.

Siin on jäänud pildile üks varajane versioon. Paak on minu esimese Jawa pealt (mulle meeldis selle vanem metallist märk) ja seoses sellega on kogu ratas saanud uue värvi.

Lisaks paagile tahtis värvi ka tagumine plastik, mis selle aja jaffidele omaselt värvi maha viskas. Muus osas on ratas on pea muutmata kujul ja nagu näha, pole ka omanik veel sõiduvarustust jõudnud soetada.

Siin üks vahepealne versioon ajast kui käisin esimest korda piiri taga. Soome reisi jutus mainitud vineerist kastid on siin hästi näha.

Nendel piltidel on aga näha selle Jawa üks viimaseid ja kõige täiuslikum versioon. Kastid, klaas matkavarustuseks ja tagumine velg välimuseks. Velgedega oli mul plaan panna mõlemad IŽ Planeta 5 veljed. Selle idee teostamiseks ostsin terve Iž-i, mis polnud ostu hetkel küll sõiduvalmis, aga osadena oli siiski kogu ratas olemas. Esimene pool jäigi valuveljele viimata, kuna probleemid ketaspiduriga (vigane pidurisadul jm) jäidki lahendamata.

Järelhüüdena tahaks öelda, et selle ratta näol oli tegu jällegi suure etapi käivitajaga. Kontio Soomes, Poola FIM ja muud sõidud tähendasid täiesti uut mõtteviisi ja tegevust. Tegu oli väga hea ja muretu rattaga. Kogu minu käes olnud aja jooksul tegin vaid vajalikke hooldusi ja kordagi polnud mingit probleemi ega jama. Mootor ei vajanud mingit remonti ega sekkumist. Alati valmis ja töökorras teenis see Jawa mind ilma tõrgeteta u 40000km.

Peale nö lääne rataste ajajärgu algust jäi selle ratta kanda Itapyörä kokkutulek ja talvesõidud nii Soomes kui Eestis. Kuni ühel talvepäeval aastal 2002 see lihtsalt ära varastati...