|
|
Poola Olsztyn 2026
Selleks aastaks hakkas selgeks saama, kuhu poole on suund. Liisu teatas juba üsna varakult, et nagu ikka väga ei viisti. Ma väga peale ei surunud, aga parim, mis ma mõningase meelitamise peale kätte sain oli tõdemus, et ta väga tahks, et ta viitsiks, sest tegeikult on olnud väga tore. Muus osas oli üldiselt soodus, Janciga puhkus oli korralikult vara klappima pandud ja Miku oli ka väga paadis. Veidi tegi muret, et plaanide osas valitses selline küll vaatame olukord ja tõeliselt leilis olin vaid mina ise. No ma siis midagi mõtlesin valmis ja aeg hakkas lähenema. Ja siis üsna viimsel minutl saabus üllatus. Janc sai nädalase etteteatamisega võimaluse minna tõelistelt reaalset sõjameditsiini kogemust omandama. Ja täpselt meie sõidu ajaks. Muidugi ütlesin, et tuleb minna ja jah muidugi olin pettunud ka. Mitte, et on minek, vaid, et ajad niimoodi kokku sattusid. Ja nii siis läks, et äkki leidsin end olukorrast, mida pidi veidi uuesti lahti harutama. Kõik need aastad ja pikemad sõidud olen ju olnud mingis pundis, kasvõi kahekesi, kus otsused ja joon kaardile joonistatakse koos. Nüüd aga justkui üksi. Päris üksi minemine poleks endiselt kõne alla tulnud, sest kui pole kedagi kellega koos jagada emotsioone ja õhtul laagerdada, siis mina ei lähe. Miku on selles suhtes küll väga hea kaaslane, ega ideed ja suunad on ikka täiesti minu teha. No tuleb siis teha. Võtsin siis suunaks ühised huvid ja midagi, mis võiks just Mikule meeldida. Veidi omakasu Poola näol ja nii sai mõeldud välja ring, mis sisaldaks lennumuuseume, Leedu kolleegi juures purilennundusega tutvumist ja pöördepunktiks kuulus Koperniku planetaarium. Tundus väga ok, aga väikse ajagraafiku pinge pani peale see, et Miku suur soov oli tagasi olla ajaks, mil saaks teleskoobiga päikese varjumist vaatama minna. Sättisin siis punktid ja ajad kaardile ja kõik klappis endiselt hästi. Enne minekut lisas veidi pinget asjaolu, et Miku suutis üsna korralikult haigeks jääda ja veel enne päris minekut tuli küsida, kas ikka lähme. Noormees oli üsna kahevahel, aga mul oli idee..sõidame välja ja kui läheb hulluks, tuleme tagasi. Õnneks sujus kõik väga kenasti, vaid mõned taskurätikud sai rohkem täis nuusatud. Muus osas oli aga väga väskendav kogemus, kus mõnedki asjad läksid lihtsamalt ja kokkuvõtteks klappis ka plaan suurepäraselt. Planetaarium oli küll remondis, aga ühiselt sai otsustaud, et see annab ainult põhjust tagasi tulla. Kõik on hea, mis hästi lõppeb ja kokkuvõttes kujunes sellesteriliselt lahe kogemus.
|
|
|
