Vickers Wellington Mk V

Kuigi Vickers Wellington võib olla väga hästi tuntud on see lennuk siiski üsna tihti jäänud kuulsuste Lancasteri ja Halifaxi varju, kui räägitakse RAFi pommitajatest. Ja seda hoolimata sellest, et Wellington oli tootmises ja aktsoonis nendest kauem ja toodeti palju arvukamalt. Kõike tüüpe ja mudeleid kokku võttes saaks koguarvuks üle 11000 valminud lennuki. Esmapilgul võib tunduda, et tehtigi selline ports samu lennukeid, aga tegelikult leidub selle arvu sees üsna mitmeid üsnagi erinevaid mudeleid. Ja just ühest sellisest mudelist nüüd juba veidi lähemalt.

Selleks tüübiks oleks Wellington Mk V.
Mitte väga kaua pealem seda, kui esimene W. prototüüp aastal 1936 esmalennu tegi, hakati mõtlema selle üle, kuidas saaks sellise pommitajaga üle vaenlae territooriumi ilma suuremaid kaotusi kandmata. Kõige muu kõrval tehti katset tõsta lennulagi nii kõrgele, et see jääks kättesaamatus nii õhutõrjele kui vaenlase hävitajatele. Ettevalmistused täiesti uut tüüpi Wellingtoni loomiseks algasid 1938 ja esimene prototüüp tegi esmalennu septembris 1940. 10000 meetrini tõusnud lennukõrgus eeldas täiesti uut kabiini, millest sai eraldi survestatud silindri kujulne "tünn" mis pidi mahutama kolme mehelise meeskonna.

Lisaks kabiinile pidid ka mootorid saama uuele ülesandele vastavad. Kohe alguses tekkisid mitmed probleemid seoses üllatusega, mis uus lennukõrgus pakkus. Kabiini aknad ei kippunud udu tõttu läbi paistma, kõik võimalikud liikuvad osad kippusid määrde jäikuse tõttu kinni jääma. Nii oli probleeme küll pommiluukide kui ka kuulipilduja pesa (mis pandi tööle kaugjuhtimise teel) liikuvate osadega. Lisaks ei suudetud esimeselt maksimaalkõrgusele tõusnud lennult naastes üle kümne minuti avada kabiini survestatud ust.. pole just meeldiv variant, kui küsimuse alla oleks tulnud väljumine avarii korral!

Samal ajal Mk V-ga läks töösse ka Mk VI, millel olid teised mootorid ja veidi erinev kabiin. Hoolimata probleemidest tehti tellmus kokku 132 lennuki seeriale, milles pidi olema nii V ja VI seeria mudeleid. Siiski jäi Mk V rolliks prototüüp seeria etendamine ja kogu suurem seeria valmis siiski vaid Mk VI tüüpi lennukeid. Kokku küll veidi vähem kui algselt planeeritud, nimelt 63.

Mk V tüüpi lennukeid valmis lõpuks vaid kolm katse mudelit, mis kõik kasutasid veidi erinevaid mootoreid. Mk V kasutatud Herculese väljalaskelt käivate turbodega tähtmootorid olidki selle tüübi üks probleeme valmistanud koht ja põhjus, miks planeeritud seeriast loobuti Mk VI kasuks, millel kasutati 1600hp Merlin 60 õlijahutusega V-12 mootorit.
Kõigest hoolimata oli Mk V-l täita oma tähtis roll ja selle tüübi suvestatud kabiini tegemisel saadud kogemusi kasutati sarnaste kabiinide loomisel Spitfire-l ja Westland Welkin-il.


Nüüd siis mudelist ka. Üldsegi sattus kogu see projekt mulle täiesti juhuslikut mingi info hankimise käigus netis sobrades. Ukraina firma Unicraft Models müütas nimelt midagi, millest hea fantaasia korral ehk midagi võiks ette kujutada, et saab ka. Siit siis esialgne lähtekoht kui olin paki lahti teinud.

pole just liiga julgustav? otsustasin siiski proovida. Lisaks kahele nina osa poolele oli komplektis paar mulli klaasi. Komplekt on mõeldud kokku sobima üsnagi vana Novo/Frog komplektiga. Mul aga tekkis mõte liita kaks ukrainlast, sest Maquette juhtus just sama vana Frogi pressiga tehtud asjandust ikka veel müüma. Kogu see karbitäis on siiski üsnagi õnnetu asi ja eriti kui piiluda uue Italeri Wellington Mk X karpi. Nii siis otsutasingi ajada asja veidi keerulisemaks ja liita kolm asja. Plaan nägi ette kasutada Frogi kere, aga kõik ülejäänu võtta Italeri karbist. Siin on näha esimesed kere liitmise vaevad.

Kuna Italeri ja Frogi tiibade liitmikud on totaalselt erinevad, pidin Frogi kerele Italeri tiibade saamiseks kõvasti lõikama, liitma, mis ka sellel pildil näha. Sama töö jätkub siin:

Siinkohal jätan vahele meetmed epo ja plastiku liitmisega ja piisava koha tekitamisega tiibade kinnitusteks. Siit on näha midagi koos tiibadega juba. Tähele tasuks panna epo seinade paksust, võrreldes esimese pildiga.. lihvimist jagus jällegi:

Italeri tiib lähemalt:

Ja nagu siit pildilt näha, pidin kere veelkord saagima ja uuesti liitma. Põhjuseks Frogi kere liigne kõverus ja vilets kvaliteet, ebatäpsus jm. Asemele astub Italeri:
ps. sellel pildil on vahva mullkabiin ka näha

Ninaosa tööhoos:

Mootorite osa (katted, kinnitused jm )tuleb täiesti nullist teha,
lisaks kõik paari suht tagasihoidliku mustvalge pildi järgi... täpsemaid materjale jutkui pole.
Päris pikalt otsisin mootori kappotide materjali. Lõuks keerasin pool ise ja poole osas aitas välja Piaggio P108 üle jäänud katted, mis siis järgi sai aidatud. Pikemad võrdlused ja sättimine piltide järgi ja sobib mulle rahuldaval kujul. Siin näha üldmulje

Siinkohal astusin sammu järjekorrast ette, sest enne seda oli vaja ju teha ka mootorid. Rahuldava tulemuse saavutamiseks laenasin mootorid Beaufighteri karbist ja peale seda, kui Urmas oli mulle lahkesti vormi teinud (tänud sinkohal jällegi) sai epost väike kloon valatud.
Siin on üks pooleli mootoritest

Kuna selle mudeli juures otsustasin kasutada CMK lisa setti, siis siin on näha selle komplekti üks osa lähemalt.

paistab kabiini uks, mis (nagu paljud muud kabiini osad) hiljem eriti kuskilt näha ei jää, seega pole seda ka eriti välja ehitanud.

Lisaks võttis päris palju aega uute pommiluukde tegemine. Kuna ninaosa liitmise järel ei jäänud neist liiga palju järgi, siis lihvisin kogu selle osa nö auku ja lõikasin taaskord ühe doonorkere (seekord Airfixi oma) katki ja sain kõvasti õhemaks lihvimise järel midagi luukide sarnast, mille siis omale kohale liimisin.

siin on siis nüüd näha mitme eri komplekti jupid.. esiots Unicraft Models, keskmine kerejupp Frog/Maquette, pommiluugid Airfixi kerest, tiivad ja saba Italeri, sabatüürid CMK..paras kompott:)

Kuid lõpuks saabus saabus aeg, mil kõigele sellele sai esimese värvilahenduse selga tõmmata:

Ja peale kolme kuud tihedat ehitamist, jõudis kätte ka lõpusirge.
Ka nüüd tuli jälle palju detaile nullist ise teha ja seda jällegi vaid paari üldise pildi alusel. Aga nende väheste matejalide järgi lõpptulemus ennast siiski rahuldab
Viimases lõpus tabas seda lennukit mõned väiksemad õnnetused... kord kukkusid karbid riiulist peale ja kord kukkus käest tiivaga vastu teravat serva.. tagajärgede kõrvaldamine võttis jälle veits lisaaega jne.
Siin siiski lõppfaas enne kõige viimaseid viimistlusi, mis teinekord pildile ei jäägi:

Väga lühidalt kokku võttes, võiks öelda, et oli igati fun build, nagu selle kohta öeldakse. Mulle lihtsalt meeldivad erilised lennukid ja prototüübid. nende tegemiseks tuleb aga tihti näha palju rohkem vaeva, sest väga harva on neid saada otse karbist kujul. Ka selle tüübi juures loodan vaikselt, et ükski tootja lähiajal seda valmis resti kujul välja ei lase, mis muudaks enamuse selle töö juures tehtud ponnistused mõttetuteks:)

Detsember 2007