Short S.19 Singapore III.

Inglaste esimene täismetall kerega lennupaat, mis sai kandma seda nime, oli S.5
ehk Singapore I. S.5 oli varustatud kahe 650hp mootoriga, tegi esmalennu
1926 ja seda valmis ainult üks lennuk. See lennuk sai päris kuulsaks kui mees nimega Alan Cobham sellega 37015 km pikkuse ringi ümber Aafrika mandri tegi.
Järgnes S.12 Singapore II, mis sai juba neli mootorit, millest kaks tõukava ja kaks tõmbava asetusega. Sabakiil oli sellel mudelil veel ühekordne ja valmis samuti vaid üks eksemplar, mis tegi esmalennu 1930. Seeriasse läinud mudel S.19 Singapore III sai kolme kiiluga saba, seda toodeti kokku 37 eksemlari ja sellest sai brittide peamine mereluure lennuk 30datel.
Teise Maailmasõja puhkeds oli Singaporede asendamine Short
Sunderlannidega täies hoos. Siiski said ka alles jäänud 19 Singapore
täita oma osa kõrvalisemates rollides, teenides põhilielt
treeninglennukitena.
Neli lennukit saadeti Fijile ja sattusid 1941 detsembris jaapanlaste
rünnaku ajal rindle. Enne seal lõplikku välja vahetmist Catalinade vastu
jõudsid need Singapored tegutseda mitmetes merepääste operatsioonides.

Mõned andmed:

Meeskond: 6
Pikkus 19.56 m)
Tiibade siruulatus: 27.43 m
Kõrgus: 7.19 m
Tiibade pindala :136.1 m
Tühikaal: 9,237 kg
Maksimaalne stardikaal 14,692 kg
Mootorid: 4 × Rolls-Royce Kestrel 675 hp

Maksimum kiirus normaalkaaluga 5000jala kõrgusel: 219 km h
Kruiisi kiirus: 198 km/h
Tegevusraadius 1610 km
Tegevuskõrgus 4570 m
Tõusukiirus: 3.6 m/s

Relvastus

Kuni kolm 7.7 mm Lewis kuulipildujat, kuni 500kg pomme tiibade all.

Mudel

Et siis vacu nagu öeldud ja tootjaks taaskord Contrail. Ütleks nii, et veidi üle keskmise toorik, materjal parajalt paks, detailsus rahuldav,
valuplastik, või metallist lisad puuduvad. Iseloomulikult kotti pakitud ja enne tööd näeb materjal välja nii:

Enne kui algust sai teha, avastasin, et hoolimata paksust ja tugevast
seinast on paadikuju servast materjal siiski väga õhukeseks veninud.
Esimene töö oligi serva tugevdamine. Järgmiseks siis kere jm osad välja
lõigata ja järjest vabaks lihvida. Esialgu tegelen kerega ja see saab esimesena vabaks. Akende tegemise käigus avastan, et serva on vaja veel tugevdada. Materjal on lisaks ka kergesti murduv:

Materjal allub aga hästi liimile ja sobib Evergreeni stüreeniga, seega on parandamine ja tugevdamine hoos.
Kere pooled peale mõningasti tööd:

Ja siin on tiiva pooled enne lahti lihvimist:

Vahepeal sai Eesti värvides Spitfire valmis ja see töö veidi seisis. Peale seda sai korralikult vaeva nähtud töödega, mis vaja teha enne tiibade kokku liimimist. Põhiliselt just alumised tiivad tahtsid tugevdusi ja muid nipitamist. Ülemine tiib nõudis samuti oma osa, enne kui sai selle kokku panna. Siin nähe hetk enne seda tööd.

Alumiste tiibade ehitamine ja külge panek polegi pildile jäänud, aga see pole ka suur õnnetus. Esimese hetk peale tiibade külge saamist oli pilt päris kole ka, seega hea ongi, et pole enam millega siin inimesi traumeerida. Pahtel, kiilud, pahtel, lihv, pahtel, lihv.. nii see läks. Peale tõsisemaid töid aga selgus, et midagi saab küll valmis, aga teisest otsast juba laguneb. Paadi servadelt on kere materjal ikka nii õhukeseks venitatud ja vanus ka teinud oma töö. Seega kust vähegi sai, ehk siis lisaks liimitud tugevduste kõrvalt, kippus kere ikka auguliseks:

Kuna kere koos, siis lihtsad vahendid ei piisa. Seega tulevad appi igasugu liimitavad ribad ja nipid, et augud kinni saaks.

Peale igasugu vahvaid nikerdamisi oli siiski meeles üks pilt ka teha. Umbes selline näeb tööjärg hetkel välja kah.

Mustad jutid tiiva servades pole siiski augud, vaid markeri jäljed:

Vahepel pean tõdema, et üle keskmise toorikuga siiski päris tegu ei ole. Aga siiski üsna tavalinevanema kooli vacu ja kui juba asi ette võetud, siis väga ei sobi viriseda. Osana sellest oli ka siis õrna matejali tekkinud aukude lappimine. SAiin see siis enne pahteldamist:

Siin aga üks näide väiksematest detailidest, mis kaasas. Nagu näha, siis midagi on nagu tehtud. Aga propid, väljalase jm kraam ei vääri eriti pikemalt mõtlemist. Samuti on sabaosad üsna õnnetud:

Pildi ülaosas on näha punt materjali, mis eraldi kaasas oli ja seda ilma mingi viiteta, kus ja kuidas neid kasutada. Ilmaselt kuluvad sabaosa ehitamisel ära. Päris ok materjal ja sellisel kujus üsna haruldane sedasorti mudelite puhul. Tavaliselt tuleb ise leiutada, kui just valgest metallist juppe kaasas pole.

järgmiseks tuli päris mitu pisi ja suuremat asja lahendada, kuigi pildile pole midagi võtta. Kohati tulnud uskumatult palju netis pilte ja materjale sobrada, et leida ja saavutada õige väikest asja. Lisaks on aega kulunud ka uurimistele ja otsustamisele, mis värvi üldse asi teha. Lõpuks tuli ka kirjandust soetada, sest inf netis on kohati puudulik. Investeeringust oli mitmes lahtises küsimuses ka abi ja tööd said jätkuda.
Kuna järgmised tulijad prõmmivad juba tehase ukse taga, siis tuleb üritada tööd käimas hoida. Taas üks vaheetappi:

Enamus fotodel ja nende põhjal tehtud plakatitel on see lennuk hõbedane ja erinevus on põhiliselt numbrites, roundelites ja embleemides. Minu eesmärk oma mudeleid tehes ja valides on aga näidata erinevaid värve, kamosi, variante jne. Seega taas üks hõbedane lennuk oleks veidi igav. Korraks oli küll veidi nukker tunne, sest ainuke Aafrikaga sobiv variant oleks olnud ka hõbedane. Aafrikat aga oleks tahtnud veidi teemasse tuua kevadele ja Rootsi näitusele mõeldes. Aga võitis siiski soov teha veidi põnevam skeem. Just selle jaoks tuligi osta kirjandust ja sedasi sai ka sellega edasi minna.

Ja edasi värv. Et mitte hõbedane, nagu öeldud ja selle muuga oli tegelt väike tükk otsustamist. Peale jäi kamo, mida Basras 38-39 olla hakatud kasutama. Kuna mõte on tekkinud kasuatada üle pika aja vesialusel värve, siis sai veidi Vallejo värve otsitud mööda pealinna. Sellega läks nagu arvatud, ehk sinna see jäi ja seekord taas Humbrol. Peale alumise poole värvi ja maskimist (mis ise juba võttis terve õhtu) sai siis esimene toon peale ja vorste voolima hakata. Peale vorstiringi üks klõps:

Ja mõni aeg hiljem võib aimu saada, milline skeem hakkab olema:

Edasi avastasin, et kolme erinevat sort rafi roundeleid polegi nii lihtne leida. Õiges suuruses ja tüüpi..päris tükk tegemist saab olema. Lisaks veel maskid teha tähiste jaoks jm. Väike teema tekkis siis, kui mõtlesin, et lasen veidi läikiva lakiga üle, enne kui roundelid kunagi tulevad. Lakkidega on mul juba ammu häda. Humbrol jäi naksuma, modelmaster ei kannatanud tärpentiiniga pesu jne. Viimased korrad olen Revelli kasutanud, aga see on olnud ka imelik kohati. No seekord läks asi sootuks naljakaks. Revell nr 1 ehk siis läikiv lakk, nagu olen aru saanud. Kasutasin Revelli lahustit ka, mis seni ikka hea kraam on olnud. Aga seekord väljus minu vanast Revelli aerograafist (mida enamasti lakkimiseks kasutan, põhitoon lastud Aztekiga) õhku tõeline ämblikuvõrk. Lennuki pinnale tuli lakki ka, aga mujal õhus hõljus udu ja kogu ümbrus meenutas õudusfilmi võtteplatsi. Mõned näited:

Üha uusi küsimusi kerkib ette just väiksete asjadega. Pilte objektist on netis ja mujal küll üsna palju, aga kõik on suht paraadstiilis ja pealegi veel enamuses üsna udused, või valgustatud nii, et detaile on väga raske näha. Tundub et olen tunde netis tuhninud ja prinditud materjale uurinud, ikka uuesti ja uuesti eri pilte lapanud, et kuskilt oleks aimata kuidas mingi vidin võiks olla, mis tuleks ise nikerdada.

Samal ajal tuleb tegelada ka muude asjadega. Värviskeem tõi kaasa ka üsna huvitava markeeringu. Kasutan taas reklaamitööstuse abi. Kilelõikuriga välja lõigatud maskid on saamas mu lemmikuks:

Pärast maskide eemaldamist ja üsna mitut päeva igasugu töid, nägi tööjärg välja nii:

Lisaks kõigele mis veel pooleli on täiesti tegemata veel tugirattad ja need tuleb ka üksikute piltide järgi valmis luuletada. Lõpp pole veel väga ligi, aga moraal on kõrgel, seega lootust on:)

ps. Läbi häda õnnestus hankida Mekka ainuke purk Vallejo Satin lakki ja tahaks selle margiga proovida.

Edasi aga manöövertelikud maismaa tarbeks. Need tuli taas nullist teha ja ikka mõne foto järgi. Mõnel pildil need asjad siiski piisavalt näha, et midagi valmis saada. Allpool siis näha algmaterjal ja osaline lõpptulemus. Kasutatud on Maquette Wellingtoni rattaid, mis tuli ringi teha, veidi Evergreeni ja käsitöö polest saadud Hiina klaaspärleid:

Pärast viimistlsi sai üles võtta seisu sellest, kuidas lennuk ei vaja enam seismiseks suvalist abi:

Pele proppide kloonimist ja figuurikeste paigaldamist hakkas töö valmimise märke näitama. Figuurid teenisid kahte eesmaärki. Esiteks anda aimu lennuki suurusest ja teiseks lahendada küsimus seoses sellega, et ei õnnestunudki täpselt teada saada, kuidas see keskmine pesa ikka välja nägi.

Ja lõpuks siis nii, nagu riiulisse läks. Kokkuvõttes taas üks pikk ja kokkuvõtteks meeldiv kogemus. Peamine on rahulolu, et suutsin sellestki üsna vaevalisest toorikust endale meelepärase tulemuse välja pigistada. Ja veel nii, et vacud ka edaspidi tegema kutsuvad.

Detsember 2013