Nakajima G8N Renzan (Rita)

Teise Maailmasõja perioodil oli jaapanlastel kasutuses väga mitmeid kahe mootorilsi lennukeid. Samas nelja mootorilised praktiliselt puudusid, kui jätta välja mõned lennupaadid. Üks tõsisem katsetus selles vallas oli Nakajima G5N Shinzan. See hiiglane osutus aga mitmes mõttes läbikukkumiseks ja seeriatootmiset loobuti. Kolm aastat peale selle projekti läbikukkumist käivitati uus projekt, leidmaks lahendust suure strareegilise pommitaja puudumisele. Ka selle lennuki loojaks sai Nakajima ja seekordne katse sai vägagi edukas.

G8N-Renzan, mis sai USA koodnimeks Rita oli väga kiire, võimsa relvastuse ja väga heade lennuomadustega lennuk. Lennukile andsid jõu neli 1491kW Nakajima Homare 18 silindrlist radiaaalmootorit, tagades maksimaalseks kiiruseks ligi 600km/h 8000m kõrgusel. Lennukauguseks oli 7500km.
Selle lennuki saatuseks sai siiski ilmuda liiga hilja, et jõuda tootmisse ja mõjutada sõja käiku. Esimese prototüübi ilmumisest 1944 aasta lõpus, kuni juunini 1945 valmis neli sellist lennukit. Nendest üks jõudis ameerilkastre kätte, teised hävisid maapinnal pommirünnakute käigus. Peale mitmeid testlende leidsid ameeriklased, et tegu on väga heade lennuomaduse ja võimeka lennukiga, mis ületas omadustelt mitmeid ameeriklaste endi sama tüüpi lennukeid. Täna võib vaid spekuleerida, millised oleks olnud tagajärjed, kui Rita oleks tandrile ilmunud varem ja seda arvestatavates kogustes.
Ja kuigi olen kohanud veebis mainitavat, et USAsse jõudnud lennuk on täna muuseumis on tõde siiski see, et varsti peale katsetusi, see ainuke eksemplar lammutati.


Mõned lennuki andmed

Meeskond: 10
Pikkus: 22.94 m
Tiibade siruulatus: 32.54 m
Kõrgus: 7.20 m
Tühimass: 17,400 kg
Täismass: 26,800 kg
Maksimaalne stardikaal: 32,150 kg
Mootorid: 4× Nakajima NK9K-L 24 "Homare" 18-Silindrit kaherealine
tähtmootor, 1491 kW (2,000 hp) tk

Jõudlus:

Maksimaalne kiirus: 576 km/h
Lennukaugus: 7,250 km
Tõusukiirus: 457 m/min
Tiivakoormus: 239 kg/m²


Relvastus:

2 × 20 mm tüüp 99 kahur nina, saba ja ülemises laskepesas
2 × 13.2 mm kuulipildujat ninapesas
2 × 13.2 mm kuulipildujat külgedes
Kuni 4,000 kg pomme


Mudel:

Mind paneb imestama, et jaapanlaste suured mudelitootjad pole enda auasjaks võtnud see lennuk tänapäevaste standardite järgi mudeliks teha. Aga nii see on ja seega on täna pea ainuke võimalik mudel vana Hasegawa.
See 70date vorm tähendab rusika suurusi neete, vähest detailsust ja keskmist kooste kvaliteeti. Siiski pole asi ületamtu ja ka see vana vorm annab märku, tänapäevase Hasegava joone kohta.

Kuigi ka otse karbist saaks siiski üsna rahuldava ettekujutuse, milline see lennuk kunagi välja nägi, olen mina tänaseks sellisel lainel, et sellised mudelid otse karbist ei luba hing teha. Veidi peab paremks üritama sättida. Sams puudub elle lennuki jaoks igasugune nö plekk ja epo lisade võimalus ja infot ja pilte, millest ehitamisel abi oleks, on tegelikult väga vähe. Siiski on ka nende väheste piltide abil võimalik mudeli tootja suuremad mugandused veidi paremaks teha.

Siin esimeseks näitaks ninaratta koobast. Mul pole selle kohta küll mingit pilti, aga mulle justkui tundub, et nii see olla ei saa. Kuhu läheb ratas?

Ei hakka siin midagi rohkemat tegama, kui et asi kaugelt veidi parem ja loogilisem paistaks, sest rohkemaks pole lihtsalt andmeid. Siin see töö pooleli:

Edasi näitaks kabiini osa. Siin see peaaegu nagu tootja selle tegi. asetus on midagi sinnapoole, aga teostus veidi nagu kivikirvega:

Minu ürituse juures asja veidi paremaks teha, näeb asi välja nii:

Toolid karbist näevad veidi ebamugavad välja. Eelmisel pildil, kus toolid juba paigas, näeb kuhu on suund. Toolide remondi juures on abiks mõned fotod.
Siin aga iste enne ja töös:

Siin aga näha üks üleliigne vahesein. Näha on ka kaks väikest akent, mida tootja pole valikuks pidanud lõpuni teha ja mille ma plaanin sisse raiuda:

Paremaks sättimine käib jälle vaid paari kaudse pildi alusel, aga nii see algab:

Seinu vaja ka õhemaks saada. Viimastelt piltidelt peaks näha olema ka needid, mida tuleb madalamaks võtma hakata.

Ehitus edeneb üpris aeglaselt. Ja miks see nii on.. eks ikka ümber tegemist veidi. Esimeseks näitaks kohe üht tükki komplekti klaasist. Koos Hasegawa pakutava lenduriga saab aru, millise soomusklaasiga on tegu. Lendur ise on ka muidugi oma aja märk ja loomulikult mudelisse istuma ei lähe.

Kuna kere seinad olen mõneski kohas õhemaks teinud, siis seda enam ei saa ma kasutada sellise paksusega klaase enam, lahendus... uued tuleb ise teha. Olen enne kupleid ja klaase ise teinud vaid paaril korral ja siin sai siis seda katsetamist edasi proovida. Kuna ka kogu ninaosa vajas õhemaks tegemist, siis siin on näha katsetused poolepeal. nö vormina toimib karbist võetud klaasosa:

Pärast mõningaid õppetunde hiljem on uus nina maskituna siin näha:

Ja varem näidatud jurakas saab siin oma koha uuest matejalist ja paksuses:

Edasi nokitsesin veits sisu, mida enne üldse tehtud polnud. Kuna pildi või joonise materjali on minimaalselt, siis osalt on tegu oletusega, aga pisikestet akendest vaadatuna siiski piisav täpsus. vajab veel põranda pühkimist, nagu näha:)

Ah jaa, tiivad said ka vahepeal külge.. hiidneetide tõrje käib parasjagu:

Siit üks asi veel, mis vajab silumist. Pildil ülemisena näha, miliste palkidena näeb tootja tüüride läbiripet. ja allpool siis pehmendamine käimas:

Kabiini poole vaadates näeme ülemist laskepesa, mille ka uue tegin.. siin käimas esimene proov:

Allpool paistavad tinatükid. Et selle lennuki ninaratast maha saada, on õpetuses kirjas lisada ette 40g raskust. Kuna mina ehitasin nina nati välja, kuhu tootja lootis raskust peita, siis on õige koguse laiali jaotamine üksjagu tööd nõudev. Kasutan auto rehvi raskusi. Osad on juba värvi all..aga veel on vaja peita kuhugi.

Kogu selle raskuste kuhja peale tuleb kokpit. Siin veits seda ka. Kuna hiljem ei pruugi akendest suurt näha olla, või peab väga piiluma, et midagi näha oleks, siis väga hullu pole mõtet siin panna, aga midagi siiski siin pooleli hetkel:

Kui klaasid peale said ja maskitud:

Üldiselt tuleb öelda, et töötunde koguneb nagu mõne vacuga. Aga mitte, et kehvalt kokku istuks. Kui tahaks, võiks selle asja otse karbist väga kähku välmis teha..aga ma ei saa seda kahjuks nii teha:)

Kõigepealt hakkasin valmistama mootoreid. Urmasele jälle tänud vormi eest ja kui kahest sarnaset poolest tükid kokku lihvisin ja orgi otsa ajasin, nägi dummi välja u selline:

Kuna katete alt mootoreid on näha väga vähe, siis selline tulemus on rahuldav...eriti kui arvestada, et tootja polnud sinna midagi ette näinud.
Ka tiiva otsa tuled olid täiesti puudu.
Jällegi ühe kauge foto järgi veidi lõikamist ja liimimist:

Ja eks siis vaikselt sai kätte aeg värvi poole liikuda. Lihvimist, kruntimist, parandamist ja uuesti ja uuesti ja veel ja veel. Lõpuks hakkas krundi alla asi u nii välja nägema:

Siis tuli väike tõrge. Nimelt oli mul esimene kogemus Mr. Hobby värvidega ja kuigi mul oli seda ilusat põhitooni varutud piisavalt, siis sai see ikkagi otsa ja katmisega oli probleeme. Siiski esimene pilk toonile:

Kui oli selge, et värvi on juurde vaja, hakkasin aga esialgsel kihil välja tulnud vigu kõrvaldama..päris palju sai jälle maha võetud, kuigi sellest siit ei pruugi aru saada:

Kuna õiget tooni otse potist pole saada, olin veidi nõutu. Nimelt ei tahtnud pakutav kollane segamisel õiget kuju võtta. Siis aga võtsin riiulist kaugelt üle 10 aasta vanad Tamiya värvid, mille kollane oli piisavalt ere ja punast sisse tippides sain kokku suht sobiva asja. Sellega õhukesi kihte peale lastes hakkas asi jälle värvi tagasi saama:

ps. Tamiya värv oli uskumatult hästi säilinud.

Vesikad olid ka karbis sajandite vanused, aga otsustasin proovida, sest Tehnomodi lehel, mille spetsiaalselt juurde soetasin, polnud õiget suurust siiski olemas. Algul tundus asi lootusetu, sest hinomarud pudenesid mitmeks tükiks.
Mikro Soliga olid mul enne seda suht jahedad suhted. Seda muret kunagi Levarile kurnud, sain temalt veidi nõu ja seekord toimetasin nagu öeldud. Dekaali alt Mikro Setiga üle, vana paks ja mitmest tükist õudus õigele kohale ja siis julgelt Soliga üle. Ja siis sundisn end asja kuni hommikuni rahule jätma.
Hommikul tuli tõde, et Sol pole mitte hea, vaid lausa imevits. Lausa uskumatu, mida see suutis öö jooksul kokku keeta. Kuda materjal oli paks sai viimistluseks veel asja veidi lihvida ja tulemus oli algusega võrreldes lausa ime. Mitte, et seal väikseld vigu poleks, mida peab parandama, aga sellest pudist selline asi ära settida..uskumatu keemia!!
Siiski mõtlesin tiiva pealsete hinomarudega veidi kergemat teed minna (tükkide kokku sobitamine võttis ikka hiiglama aja) ja proovida, kas täna nö tarvikuna pakutava 1/48 mõõdust leidub ehk midagi vastavat.

Seniks kui uus leht punaseid kohale jõuab, jäi siis see töö pooleli:

Enne oli veidi näha mootori katete esiosa. Vähe sellest, et karbist tulevad need rõõmsasti umbsed, mille siis seestpoolt välja lahti lihvisin. Kui aga olin veidi veel vähest pildimatejali uurinud, selgus, et kogu see resti moodi osa on ikka väga valesti tehtud. Enamik ribisi ära hammustades sain midagi õige poole, ehk piisava tulemuse:

Ja edasi. Juba enne oli käsil teliku luukide õhemaks lihvimine ja sisepinna kujundus. Karbis pakutavad olid u meetri paksused ilmetud junnid. Peale mõningat tööd said asjad vedi paremad. Samal pildil näha ka väljalase, mis karbist võetuna tahtis loomulikult puurimist ja ka muud silumist:

Samuti on veidi näha teliku täiendust, mida ka mõne minimaalse allika toel veidi järgi aitan. Siin üks pilt sellest veel:

No ja kuidas saab sellise propi karbist võtta ja külge panna? Justkui ühest tükist oleks valatud:

Lahenduseks teen ise uued katted sedasi:

Peale mõningat nikerdamist näeb asi välja nii..justkui veidi parem:

Peale rasket rassimist üks vaheetapp:

Aga nüüd aitab kah. Mõningad väiksed nokitsemised ja riiulisse. Tagantjärgi öeldes poleks uskund, et üks pealtnäha keskmist sorti hea väljanägemisega vana rest niipalju lisatööd pakub. Sellest ka tegemisel kulunud aeg. Neli kuud omas tempos tihedat tööd. Vastutasuks saab riiulisse ühe igati huvitava värvilisema laigu, mida iga päev ei näe:)

Aga jällegi tuleb hirm, et sellise tempoga tuleb pensioni põli küll enne kätte, kui tegemata karpide müüri augu sisse suudan ehitada:)

Jaanuar 2010

(viimased 16 pilti oktoober 2014)