Potez 63-11

Potez 63-11

Potez 63 seeria ühendas endas üsna mitut erineva otstarbega mudelit.
Leidus öine hävitaja, päevane hävitaja, kerge pommitaja, luure ja armee
toetuslennuk. Kokku tehti selles seerias lennukied piisavalt, et Potez
63 seeria oli kõige arvukam prantsalsete lennukitüüp Teises Maailmasõjas.

Algust tehti juba 1934 aastal ja nagu tellimus ette nägi, valmiski
keskmise suurusega kahemootorilne lennuk erinevate otstarvete jaoks.
Alatiivaline monoplaan, kaks mootorit ja kahe kiiluga saba, kaks kuni
kolm liiget meeskonnas. Üsna võrreldav nt sakslaste Bf-110ga.

Kogu selle perekonna lugu on üsna kirju, sest erinevaid tüüpe oli üsna
palju, millest enamusi tehti siiski väga väikses koguses. Kogu seeria
vältel oli probleeme mootoritega, mis enamsti olid kas liiga nõrgad või
vähe töökindlad. Hea manööverdusvõime aitas seda veidi korvata, aga
üldiselt kandsid seeriasse jõudnud mudelid suuri kaotusi. 40date
alguseks kippus kogu lennukitüüp olema aegunud, kuid kuna uuemaid
lennukeid tuli peale väga visalt, siis pidid mitmed väeosad jääma edasi
Potez 63 seeria lennukite peale.

Selle loo peategelane, 63-11 oli luure ja toetuslennuk ja kõige
arvukamalt toodetud mudel seerias u 730 toodetud eksemplariga. Kui nt
Potez 630 oli nii sarnane Bf 110ga, et langes seetõttu mitmel korral
omade õhturje saagiks, siis 63-11 oli selles osas erinev. Kuna piloot,
pandi istuma vaatlejast kõrgemale, tuli kere teha kõrgem. Nii sai kogu
lennuk aeglasem ja kohmakam, mis muutis selle kergemaks saagiks. Selles
olukorras tulid kasuks mõningane soomuskaitse ja lihtne kummikate
kütusepaakidel. Kuna lisarollina nähti ette ka mõningat pommitaja
võimekust, siis oli sellel mudelil ka pisike pommiruum, mis asendati
hiljem küll lisapaakidega.
63-11 jõudis lisaks prantslatele ka itaalaste, rumeenlaste ja sakslaste kätte ja ainuüksi oma arvukuselt oli igati tähtis osa prantsuse lennunduse ajaloost.

Mudel:

Tootja Azur ja mõõtkeva nagu ikka 1/72. Azur siis müstilise MPM gruppi liige, osalt prantsuse, osalt tśehhi tootja. Azuri toodang on kvaliteetne madalsurve valu ja üldiselt kindla peale minek. Ka see komlekt ei valmista pettumust, võimaldades otse karbist teha väga korraliku tulemuse. Lisaks plastikule saab veidi epot ka kaasa, etsid karbis seekord puuduvad.
Piltidega olen taaskord veidi koonerdanud, aga midagi ehk saab aimu.
Alustuseks sätin veidi epotükke paremaks. Istmed veidi valed, seega lõikan pooleks ja teen raamid juurde:

Kere seinad olid ka täiesti siledad, seega nikerdasin ka siia veidi juurde. Evergreen oli jälle abiks, kuigi algusest unustasin taas pildi teha. Lõpupoole on asi selline:

Väha palju ei hakanud juurde tegema, kuna läheb kole kribuks ja ei jää väga näha ka. Üldine pilt jääb selline:

Epolisadest järgmiseks vajas kohendamist väljalase. No tegelikult ei hakanud nii väikest epotükki ümber tegema ja nikerdasin plastikust uued. Siin üks pooleli:

Väike vaheetapp:

Vaikselt liigun edasi. Mõningate viimistluste järel sai tulemusest aimu saamiseks veidi värvi selga lastud:

Ja sealt edasi kohe põhivärvi kallale:

Väikeste viimistlustega jäi nüüd küll vahe sisse ja hopsti ongi valmis. Ja mis veel öelda.. oli taas hea ajaviide ja korralik materjal. Päris tamigawa muidugi pole, aga omas klassis üle keskmise. Seega kannatab teha küll, kui tahtmist veidigi vaeva näha. Kogu protsess oli aga omal kohal ja vedas lõpupoole tegemised peale väikest kiriisi taas kenasti paika.

Oktoober 2014