VL Myrsky II

Lugedes mälestusi ja materjale Soome õhujõududest, valdab mind ikka ja jälle austus ja imestus. Saavutada midagi sellistes tingimustes ja vahenditega nõuab ikka tõelist Suomalaista Sisua! Mitte jääda hädaladama, et ei saa ja ei ole, vaid võtta kinni igast võimalusest. Kui seda segada raudse tahte ja külma närviga, saamegi selle, millega sommid ennast iseseisvuse säilitamisele aitasid.
Kogu selles loos mängib oma väikest rolli ja on heaks näiteks ka järgnev lennuk. No kui ikka puudus suur, siis tuleb ise teha. Lennukid on läbi aegade kallid soetada olnud ja väikestel rahvastel on see eriti raske. Kust saada raha ja kes sulle müüb ilma liigseid nõudmisi pele surumata. Kogu selle peavalu juures leiti sealpool lahte, et migi osa tuleb siiski oma toodanguga katta. Kõik see viiski selleni, et 1939 aasta algupoole sai VL (Valtion Lentokonetehdas) ministeeriumilt tellimuse kodumaise hävitaja loomiseks.

VL ei nimetanud oma lennukit üle inseneri järgi ja tööd selle loomise kallal tegid kolm meest: Arvo Ylinen, Torsti Verkkola ja Martti Vainio.

Kuna strateegilisi materjale teadagi nappis, siis tehti lennuk sellest mida rohkem saada oli. Nii said tiivad vineerist ja kere terasest toruraami, riide ja vineeri kattega. Mootoritega oli ka raskusi, sest planeerida ja kavanda on üks asi, saadavus aga jällegi teine. Nii oligi, et pärast mitut varuvarianti tuli kasutada nõrgemaid Pratt & Whitney mootoreid, kui algul plaanitud.

Esimene Myrsky I prototüüp tegi esmalennu detsembris 1941. Lennuk osutus veidi liiga raskeks ja peale mõningaid muudatusi tehti veel kaks juurde. Testid tõid välja probleeme sõlmede tugevuses suurematel kiirustel. Nii juhtuski, et kõik kolm prototüüpi hävinesid katsetuste käigus, tuues kaasa kahe lenduri hukkumise ja ühe rasked vigastused.
Sellest hoolimata läks projekt siiski seeriasse ja hakkas toomisküpsena kandma nime Myrsky II. Selle nime all valmistati 47 lennukit.
Kuigi hävitajana kasutati neid üsna vähe, lendasid need lennukid Jätku ja Lapi sõja ajal kokku üle 80 lahinglennu. Tegutseti luures ja hävitati maapinnal üle 10 lennuki (enamuses Po-2)
Soome tingimustes hakkas peagi probleeme ilmnema puidu ja liimiga ja selle tagajärjel juhtus ka õnetusi. Kokku kaotati õnnetuste tagajärjel 10 lennukit ja neli pilooti. Myrsky kasutamine lõpetati 1947 ja viimase lennu tegi seda tüüpi lennuk 1948.
Vaatamata probleemidele materjalidega, mis Soome karmides oludes vastu ei tahtnud pidada, oli tegemist õnnestunud lennukiga. Eriti kui arvestada olukorda mil see loodi. Aga lennuomaduste poolest sai see häid ja kiitvaid hinnanguid ja lisaks oli tegu kiiruselt teise lennukiga Soome õhujõududes Bf-109 järel.

Mõned andmed:


Meeskond: 1
Pikkus: 8.35 m
Tiibade siruulatus: 11.00 m
Tühikaal: 2337 kg )
Maksimum stardikaal: 3213 kg
Mootor: 1 × Pratt & Whitney R-1830-SC3-G Twin Wasp.
14 silindri tähtmootor 1,065 hp

Maksimum kiirus: 535 km/h
Tegevusukatus: 500 Km
Maksimaalne kasulik lennukõrgus: 9500 m

Relvastus:
4× VKT 12,70 mm LKk/42 kuulipildujat
200kg pomme.

Mudel:

Tootjaks Special Hobby ja seda oma tuntud headuses. Pärast eelmist tööd vacuga on tegu tõelise pargis jalutamisega. Ehe otse karbist mudel, kus leidub kõike. On epot (mootor jm)filmi ja etsi. Detailsus on väga hea, paneelijooned selged ja peened.

Alustan siis jällegi sisust. Tootja on näinud vaeva sisu toruraami jm elementidega, mis küllaltki suure klaasipinna alt kenasti näha peaks jääma. Sellest ka siis esimene võte:

Ja üsna varsti jõuab sisu ehitamine niikaugele, et kere võib kokku panna:

Peale sisu tegemist edenes suht kähku, nagu oli oodata. Mingi aeg hakkasin lisaks pilte otsime reaalsetest eksemplaridest. Seda alguses lihtsalt huvist, sest sellest mudelist võiks eeldada, et saan ka ilma hakkama. Vastus vale. Enne kupli pele liimimist avastasin, et tänu puudulikule instruktsioonile olin mõned vead armatuuris sisse teinud. Veel uuringuid ja tuhnimist ja saingi mõngad jupid lahti kangutada ja uuesti liimida. Kuna kõike seda oleks üsna tüütu pildile jäädvustada, siis seda ma ka ei teinud. Ühesõnaga üritasin nagu niipalju kui mõistlik oli ja lõin kabiini kinni.

Edasi mootor. Kõik ilus ja valmis, isegi tõukurvardad epost peenelt valatud. Puhastus ja värvi veidi ja... ooot nüüd! Alles siis tabasin end mõttelt. Pratt & Whitney R-1830 on ju 14 silindriga mootor, ehk siis kaks seitsmest rida. Karbi mootoril on aga ainult üks. No pole ka esimene ega viimane kord kui nii tehakse, sest esimene rivi jääks ju ainult näha. Siin aga näha mootor, nagu see peale mõningat töötlust oli:

No sellist seina sinna silindrirea taha ei saa ju jätta, kuigi see oleks näha ainult päris ligemal vaatlusel. Lahendus.
Otsi välja vana vorm, millega kunagi sai sarnast mootorit valatud, mõttega valada üks seitsmene rida. Avasta selle käigus, et karbi mootor on ilmselt liiga väikse diameeriga, et kapoti mõõtudesse mahtuda. Kaalu kogu kupatuse välja vahetamist suurema ja õigema vastu, mis sul laos olemas. Loobu mõttest, kuna see tõstaks liigselt küsimusi ja lõpptulemus poleks teada. Vala mainitud vormist üks lisa seitsmene rida. Lihvi, lõika, lihvi, lõika, puuri, liimi, lõika, lihvi, värvi, kleebi mõned jupid etsi jäänuste hulgast ja pane paika. Tulemus selline:

Mitte, et ma nüüd päris rahul oleks, aga kapoti alla pannes käib ehk kah. Edasi sai siis viimistlema hakata. Veidi pahtlit ja lihvi, nagu ikka ja millalgi enne esimest värvi nägi asi välja nii:

Ja hakkab värviga mäng pihta. Nö krundiks kasutasin igaks pulliks veidi puidukarva tooni. Peale seda selgus, et õpetuses toodud Gunze värvid võivad eksiteele viia. Oleks mul neid palju riiulis, poleks muret, aga õigeid toone tuli tabelite abil teiste valmistajate toonidega kokku viia. Tundub lihtne, aga kui Humbroli vihikus on lihtsalt umbes midagi pandud, mis väga teine toon oleks saanud ja lisaks veel õpetuses ka trükiviga sees, siis tuli jälle lisatööd teha. Lisaks pakkus sobiva eksemplari valimine ka veel mõtteainet ja üllatusi. Siiski midagi valitud, sai algust tehtud:

Ja alustada tuleb taaskord vorstide voolimist:

Põhitoonid hakkavad paika saama. Toonid webis leiduvatel isenditel on nii erinevad, et ma oma segatud värvide pärast ei jaksa eriti muretseda enam. Igatahes on peale eelmist tööd Singaporega veidi imelik nii väikest kohe teha, aga eks ta kuidagi läheb kah:

Ja edasi. esiteks telikud. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii palju vaeva näinud nii väiksete telikutega, mis näevad nii lihtsad välja. Aga kui tootja paneb veidi mööda juppide tegemisega ja ka jällegi instruktsioon vigane ja segane, siis juhtubki, et tuleb ringi ja uuesti teha. Ajast on veidi kahju, mis uuesti tegemisele kulus. Netis sai ka jälle kõvasti tuhnida ja pilte erineva nurga alt uuritud. Lõpuks tõusis siiski jalgele ka see.
Edasi dekalid. Ma ei usu, et dekaale on võimalik enam väga palju õhemaks teha, kui need mis selles karbis kaasas. Peale vette torkamist võttis aega umbes neli sekundit ja võiski juba asja paika panna. Tegutseda sai ainult väga ettevaatlikult, sest materjal oli tõeliselt õhuke ja väga õrn. Samas tuli kõik korraga ja ühtlaselt paberilt lahti ja allus imeliselt sollile ja jäi paika. Tõeline tippkvaliteet ja kui õrnusega toime tulla siis tegelukult ikka väga hea materjal. Kohati kippusid mõned sildid nii väikseks, et paar milli pikal dekaalil oli kirjas neli rida teksti.. pane siis paika selline. Veiedi sai täpitähti ka ehitada, kui tsehhid olid tiivale mõeldud hoiatuses kirja pannud teksti "ALA ASTU". Ja täpid tuli teha u sama suured, kui need, mis siin testis arvuti tähtedele peale paneb.
Veel igasugu väikseid töid ja asju mida siinkohal kirja ei suuda panna ja hetkel näebki tööjärg välja selline:

Ja peale esimest toonimist:

Ja ega siis enam kaua läinud ja suurt midagi lisada pole. Propp ja muud pisemad nikerdamised ja valmis oligi.

Special Hobbyle tuleb tunnustuseks öelda, et hea objekti valisid ja siis tegid sellest veel igati korraliku mudeli ka. Sommide kiituseks tuleb öelda, et igati korraliku lennuki tegid valmis, mis toimis ja olusi arvestdes ju igati kenasti. Lisaks nägi hea välja ka. Ühe väikse rahva kohta igati korralik saavutus. Mina olen enda saavutusega ka piisavalt rahul, et hoida mudelinuga ka edaspidi soojas.

Jaanuar 2014