Tachikawa Ki-77

Tachikawa Ki77 lugu saab alguse projektist, mille nimeks sai alguses A-26. Projekti suunas kohaliku ajalehe idee tähistada Jaapani impeeriumi 2600. aastapäeva aastal 1941. Ja selle tähistuseks pidi saama peatusteta lend liinil Tokyo - New York. Jooniste ja lennuki teostusega hakkas tegelema firma Tachikawa Hikoki K.K. Projekt aga venis ja peagi oli selge, et õigeks ajaks ei suudeta lennukit valmis ehitada. Alanud sõda aga peatas kogu tegevuse selle projekti kallal ja pooleli jäänud lennuk pandi lattu seisma.

1942 aasta keskel võeti aga projekt uuesti käiku. Seekord eesmärgiga sooritada eriülesannetega lende Jaapani ja Saksamaa vahel. Lennukile anti militaartähiseks nüüd Ki-77 ja selle esmalend toimus 1942 aasta lõpus.

Esimene lend Tokyost Berliini pidi teoks saama 1943 aasta suvel, kuid lennuk läks India ookeni kohal kaduma. Hiljem teatas RAF, et oli samal ajal tulistanud alla tundamatu Jaapani lennuki...

Üldse tehtigi neid lennukeid kaks tükki ja järgmine lend toimus alles 1944 juulis, seekord aga eesmärgiga sooritada rekordlend. Sõja tingimustes aga rekordeid ei registreeritud ja ka lennu reit sai kummaline. Nimelt pidi lennuk tiirutama u 500 miiliseid ringe Korea piiri lähedal, eemal sõjategevusest.

1944 juulis startis Ki-77 kuue meeskonnaliikmega pardal, kaasas kütust 3052 gallonit. Lennu alguses kadus autopiloot ja probleeme oli ka kabiini tihedusega, pannes sedasi meeskonna kõvasti vaeva nägema. Aga 19 mainitud ringi hiljem oligi täis enam kui 10000 miili ja peale 57 tundi ja 11 minutit kestnud lendu maandus Ki-77 (või seekord siis jälle A-26) õnnelikult, olles sooritanud rekordi, mis aga jäigi registreerimata.
Paakides järgi olnud 200 galloni kütusega oleks saanud lennata veel aga üle 1000 miili.

Veel on huvitav fakt, et esimest korda lennati New Yorgist Tokyosse alles 1975 aastal ja tookord oli lennu sooritanud Boeing 747SP pardal ka kunagise A-26 projekti juhtfiguur Dr. Hidemasa Kimura.

Mudel:

Tootjaks üks Tsehhide epovirtuoose Planet Models. Tegu on selle tugeva tegija vanema tööga ja seda on ka näha. Tähelepanu tasub pöörata seine paksusele. Lihvimist jagus, sest akende juurest oleks see eriti pahasti silma paistnud.

 

 

Lisaks on kaasas vaid kaks istet ja veerand kabiini põrandat. Kuna infot ja pilte selle lennuki kohta on VÄGA vähe, siis sisu ehitamisel polnud just paljule toetuda. Siinkohal suured tänud Immelmannile ja tema raamatukogule selles osas:)
Kuna sisu jääb näha väga minimaalselt siis väga peeneks pole justkui ka mõtet minna. Siin siiski paar pilti sisu tegemisest

 

 

 

 

Tiibadel puudusid igasugused panel lined ja need tuli ka ise sisse uuristada..siin esimene katsetus vs tiib karbist

 

 

Aga kui kere kokku ja tiivad külge said (tiibadele tegin ka pikematest kruvidest lisa toetus talad, et asi ainult liimile lootma ei jääks)
siis... te vaadake vaid milline ulatus! Mõni ime siis, et sellise kere ja tiibadega lennuk üle 16000km õhus püsis:)

 

Peale seda sai aimu, et sellest tuleb siiski üks väga ilus ja elegantne lennuk tõesti. Aga tööd on veel palju palju ees.

Mõningad detailide jooned on siiski kerele tehtud ka tootja poolt. Aga kole madalad. Kui püüdsin sabaosa veidi üle käia, jõudsin lõpuks niikaugele et lõikasin kõik lahti ja tein ise nagu siin näha.


 

Ja üsna pea oli selge, et sama tuleb teha ka tiibadega...likuvad osad said lahti lõikamisel tugevalt kannatada. Kuna mudeli epo on päris pehme ja kohati leidub ka sisemisi pragusi. Liikuvate osade taastamine pole veel alanud..siin aga poolik tiiva serv sealt kuhu pevad need tulema:

 

Ja ühesõnaga pahtlit, lihvi, lõikamist, pahtlit, lihvi jne... siit veel pilte veidi

 

Teip lennuki kerel on selleks, et ülemise liitekoha elu veidi kergendada. Olen seina üpris õhukesks lihviud ja ei ole kindel kui kaua see hoiab ilma toeta kui mässan ja rassin.

Akende maskimiseks kasutan väga tugevat reklaamkilet (see valge) mis talub nii mõndagi..saab vabalt veits pahtlit peale ajada ja kannatab ka lihvimist päris kaua.

Siin on aga näha kuidas peab veidi valesti tehtud osi tõstma ja toestama, et mootori katted kuidagigi sobiks ja ratta koopast mootor ei paistaks:

 

Ka rataste gondlid oli algselt väga paksud ja tahtsid kõva lihvi.

Ja siit mõned näited kui palju oli vaja õhemaks võtta. Kõrvuti on mootori kate otse karbist ja pärast lihvimist...

Ka tuli lahti lõigata tuulutusribid jm Ühesõnaga tegu on ühe paraja 600 eeguse toorikuga:)

Vahepeal avastan end paraja pähkli ees, mis värvi lennuk värvida kui asi lõpuks nii kaugel. Ka selles osas infi vähe ja kogu inf põhineb sellel ameeriklaste kätte sattunud lennukil. Aga Planet Models anna oma õpetuses hoopis mingi muu ja sootuks põnevama skeemi, kui see vähene inf mis liigub. Nüüd siis mõtlengi, et kust küll mudelitootja inf võiks pärist olla ja kui õige see võiks olla. Et kas PM annab kaduma läinud lennuki skeemi ja minu sisu on tehtud hilisema lennuki järgi, millel hoopis muu värv. Rekordlennuk oli selline tavaline natural metal või alu karva, mõnedel andmel ka hallide tiibadega, kaduma läinud ki-77 aga kamoga.

Kuid ehitus edes vaikselt omasoodu. Siin näha saba arenguid:

 

 

 

Trimmitüürid otsustasin ka kõik välja lõigata ja ise teha. Siit näha siis sama tiibadel

 

 

 

Ja allapoole üritan ka midagi nikerdada, miskite üldiste jooniste järgi jällegi, täpset pole miskit võtta. Siit siis hetk keset ehitust:


Noh ja siis veel mõned üldised plaanid, kui veidi rohkem juppe küljes..sellised pikad sirged tiivad mulle meeldivad ikka väga:)

 

Peale korduvaid lihvimisi ja pahteldusi lasin siis krunti veidi. Seekord proovisin Vallejo krunti.. osalt ka selleks, et kontrollida väiteid nende värvide säilivuse probleemi kohta peale avamist. Siin on näha hetked kruntimiste vahepeal:

 

 


Peale krunti tõmbasin kogu asja alu värvi.. aga sellest unustasin pilti teha..:/
Peale seda tuli siis põhitoon ja peale esiemest proovi nägi asi välja nii:

 

 

Siis võtsin ette mootorid. Kuna karbis pakutavad olid minu arust veidi puudulikud, nimelt puudusid neil silindri pead või ka klapikambri kaaned sootuks ja välja nägid sellised parajad ämbrid. Kuigi kui mootori katted peal, siis suurt näha pole, aga siiski tegin veidigi tõetruumaks. Siit näha vasakult paremale mootori osa karbist ja pooleldi valmimas.

 

 

Edasi tuli siis põhitoonile kamo. No alguses tekkisd väiksed raskused laikude suurustega, mis kippusid liiga erinevate suurustega tulema Veidi kaalumist ja otsustasin siiski pool asja ümber teha. Siit näha mis välja tuli:

 

 

Nüüd tuli aga tagasilöök kui , peale lakkimist tahtsin veidi toonida. Kasutasin selleks lõhnatu tärpentiini ja õlivärvi segu. Kuna aga lakk oli Model Masteri toodang, siis sulatas tärpentiin selle üles. Peale esimest ehmatust, pühkisin laki maha ja kuna alumised värvid tärpentiini ei kartnud, siis piirdus seekord asi sellega. See oli üks viimaseid kordi, kus MM laki kasutasin. Ja edaspidi üritan hoolikalt jälgida, et enne tärpentiiniga pesu oleks all Humbroli lakk, mis sellele ei reageeri.
Kui kõik see korda sai, siis otsustasin seekord vederdamisest suht loobuda ..kui siis nati miskit tegin.

Järgmine teema olid telikud. Kuna olin oma arust siiani piisavalt vaeva näinud igasugu asjadega, siis karbis pakutavad telikud otsustasin ka uueks teha. Siit saate otsustada, kas oli põhjust. Epo värvi asjad on pärit karbist.. teised tegin ise. Kasutasin alumiinium toru ja vask pulka.. materjalid Kullost. Rattapoolsed otsad tegin popneedist.



Siit siis ka asi paigas, viimistlus veidi pooleli

 

 

Ja siin siis üsna valmis asja pildid ajast, mil avastasin, et karbis olnud propid on vale käe omad. Ehk siis pöörlevad valet pidi. Ja jälle tekkis tunne, et kui siiani palju vaeva nähtud, siis ei tahaks ka siin päris järgi anda

 

 

Seega tuli ka siin veidi vaeva näha. Päris kaua sai otsitud sobivaid, aga kui selgus, et neid ei ole, tuli saag sisse lüüa. Võtnud ette mõned erinevad Aeroclubi propid ja osad tagavara karbist, sai pärast mõningat lõikamist ja liimimist valmis sellised asjad:

 

 

Ja lõpuks, peale värvi ja viimistlusi, läks seegi riiulisse. Lõpuks võiks öelda seda, et keskmise raskusastmega toorik, aga lõbus ja hariv, nagu üks asi olema peab. Tegu oli minu jaoks esimese tõsisema tööga epo vallas.

 

 

September 2007

 



 


© 2003-2023 kalle at emmk.ee