Saamis ja ajaloost polegi palju rääkida. Siiski niipalju, et oli sakslaste hulgas selline mees, nagu Wolfgang Hütter. Oli selline vähem tuntud konstruktor, kes tegeles lennunduse osas pigem plaaneritega. Mingi hetk tegi Heinkel ettepaneku, et Hütteri kogemusi ja disaini liites Heinkeli toodanguga, võiks luua vägeva luurelennuki. Lühidalt öeldes, siis nii pidigi peaaegu minema, kui ministeerium andis rohelise tule ja töö võis alata.
Algus oligi igati kena.. võeti kaks Heinkel He-219, võeti tiivad ja sabaosad maha, tehti kere meetri jagu pikemaks ja kruviti külge pikad ja sihvakad Hütteri tiivad ja stapid. Need tehti igasugu vajalikel põhjustel puust. Kogu projektiga oli plaan jõudu katsuda DeHavilland Mosquitode vastu ja mingis järgus paaniti lennuki külge ka reaktiivmootoreid panna. Kas siis abiks või põhimootoriteks ja mis sellest kõigest oleks saanud, seda ei saa me kunagi teada. Projekti lõpp oli nimelt üsna kuulsusetu ja järsk, kui mõlemad üsna valmis järgus protod hävisid liitlaste õhurünnakus ja kogu edasine töö jäeti pooleli.
Kuna He-219 on üks väga huvitav ja igati noobel saksa lennuk ja lisaks mulle meeldivad pikad ja sirged tiivad, seega oli asi otsustatud. Olen igasugu projektide ja Luft46 teemaga olnud üsna tagasihoidlik ja kuigi karpides veidi leidub, on siin valmis kujul tegu esimese asjaga.
Valmimiseks võtsin siis Dragoni He-219 A-0 ja teise käega saksa garaazivalu Bird Models epo tiivad. Muret tekitav trend on see, et enam ei kipu ükski mudel valmima ilma lisakraamita. Ka seekord vajasid miskipärast hädasti vahetust rattad, lisamist uued rattakoopad ja etsid. lisaks sellele sai soetatud kaamera ja nelja labaga propid. Kogu see epo ja plekk tõstis taas üsna kenasti kogu töö alghinda.
Bird Models on taas üks tegija, kes paneb oma kliente proovile ja valmistab tooteid suure valulävega mudelistidele. See sai ka kinnitust, kui võtsin siis need tiivad peale pikemat oma aja ootamist karbist välja. Kõverad, veidralt pool ja pool valatud, lisaks jääke ja räbu piisavalt. Muidugi oli vaja kohe teha ka kujuproov, mis küll suurt midagi ei näidanud, aga nii on mul kombeks:)
Enne kui aga kere kokku sa panna, tuli ära oodata mõned jupid. üheks neist kaamera, mis plaanis lennukile kõhtu panna. Tootja Owl models:
Edasi siis kabiin, kuhu mõõdukalt Eduardi ja Detail Modelsi epot:
 
Peale korraliku pusimist tiibade kokku panekul ja kerega liitmisel, võttis asi juba kuju:
Kuna plaan oli etendada Jumo 222 mootoreid, siis tuli ümber teha ka mootorite välised osad ja juurde kloonida mõned jupid. Nurgas paistab minu versioon väljalakest, mis taaskord tuli juurde osta, seekord Quickboosti valikust. Sobiva kujuga torud soetatud, tuli ka neid juurde kloonida.
Kuna Jumo 222 koosnes kuuest R4 silindri reast, siis peaks ka väljalasked jooks kolme kohta. Alumise poole jaoks mõtlesin välja eraldi lahenduse ja minu versioonis käitasid ainult alumised silindri read turbosid, millest ka alumise poole erinev väljalase (pildil hiljem) Taaskord tuli soetada epotükke lisaks. Sellel pildil näha siis valminud mootori osad, mille kloonisin Ju-188 omadest. Veel on näha valesse kohta sattunud väljalaske avad, mis tuli hiljem kinni panna ja palju kõrgemale uuesti teha:
Kere sai pikemaks siit ja nii:
Olgu öeldud, et kõik muutused kokku tähendasid seda, et mudel jäi lootusetult sabale istuma ja peale seda, kui sain aru kui suurt raskust peaksin ninasse ja mootoritesse lisama, siis loobusin.. las istub.
Lisana soetatud rattakoopad on näha siin:
Peale suuremat lihvimist ja sobitamist sai esimese värviga proovida tulemust. Tuleb kiitvaid sõnu öelda Dragoni aadressil. Kõik nende karbi osad klappisid ja sobisid üsna kenasti. Mitme tootja koostöö hakkas peale lisatöid üsna kenasti kokku:
 
Ja siis põhivärvi juurde. Siin tegelen tagurpidi maskimisega, kus põhitoon tuleb viimasena. Kogu värviskem, toon ja eraldusmärgid on muidugi puhas minu fantaasia::
  
  
  
  
  
Kokkuvõttes oli igati põnev ja mõnus tegevus. Päris ise asju välja ei mõelnud, vaid järgisin mõningaid visandeid ja jooniseid, niipalju kui neid pakuti. Samuti jäljendasin mootori ja väljalaske paigutusi, mis Ju-288 sama mootori juurutamisest piltidele jäänud.
Pärsi lõpus tekkis siiski tundmus, et reaalselt olnud asja on ikka kindlam teha, kuigi väike omalooming (reaalsuse eksisteerinu toetusel) on vahelduseks üsna põnev.
November 2015.
|