Boeing/Saab B-17 Felix

Boeingu B-17 on ilmselt lennuk, mis liigseid tutvustusi ei vaja, seega jätan selle osa vahele. Lugu läheb aga edasi sealt, kus B-17 ja Rootsi otsad kokku jooksevad. Rangelt neutraalse riigina oli Rootsi pääseteeks suure sõja mõlema poole lenduritele, kelle lennumasinad lähikonnas hätta sattusid. Nii oligi, et lahingutegevuses pihta saanud, või muidu tehnilise rikkega lennukid võtsid tihti eesmärgiks just Rootsi kohale välja longata ja siis seal maha tulla.
Rootsi neutraliteet nägi ette, et riiki sattunud lennukid ja meeskonnad interneeriti, kuigi sõja algupoolel pääsesid meeskonnad kodumaale. Hiljem aga hakkas hädalisi nii palju tekkima, et neid enam minema ei lastud. Päris suur hulk oli nende Rootsi kinni jäänud meeste hulgas just B-17 meeskondi.
Samal ajal oli aga Rootsi lennukompaniil ABA (AB Aerotransport) probleem, millega asendada oma kaks DC-3 tüüpi lennukit, mis olid Shotimaa ja Rootsi vahelistel liinidel sakslaste hävitajate saagiks langenud.
Kahele probleemile leidus lahendus, kui ABA president Carl Foreman ja ameeriklaste kolonel Felix Hardison tulid välja plaaniga vahetada mehed lennukite vastu. Nii saigi Rootsi valitsus enda valdusesse 9 B-17 tüüpi lennukit ameeriklaste vabastamise eest

Nendest lennukitest 7 tehti Saabi tehases ümber 14 kohalisteks reisilennukiteks, ülejäänud kaks läksid osadeks. Ümber tehti ninaosa, pommiruumist sai pakiruum ja ka pommiluugid said uue ülesande. Üks pandi kinni ja tugevdati, teisest sai laadimisseade. Reisijate ruum jagunes nii, et esimeses pooles oli 6 esimese klassi kohta ja tagapool 8 teise klassi istekohta.
Lennukitele anti ametlikult lisanimi Felix ameeriklasest idee autori järgi. Hiljem jagunesid valminud lennukid ABA ja SILA (Scandinavian Airline System) vahel, lisaks kaks müüdi Taani DDL ile
Kasutati neid erinevatel liinidel, millest pikim USAsse pandi käima juunis 1945. Kokku tegid Felxid 31 sellist reisi, enne kui need 1946 aastal DC-4 vastu välja vahetati. Taanlaste Felixid olid käigus 1948 aastani.

Mudel:

Nagu arvata, siis kohe valmis asja naljalt ei pakuta. Poleks väga mõistlik ka, kuna nõudlus oleks väike. Kuna B-17 mudeleid on tulnud läbi aegade üsna palju, siis väikse lisakitiga on välja tulnud Magna Models.
Epost lisajupid on mõeldud kokku panna nii, et sisu ei eksponeerita. Uus ninaosa on seest täis ja külgede aknad tulevad dekaalidena. Ses osas ongi kõige suurem töö ees, kuna minu plaan on aknad ikka sisse lõigata, nina tühjaks teha ja sisu ka veidi tekitada. Põhiosaks saab Academy B-17F.

Peale mõningat osade varumist ja otsimist nägi saak välja nii:

Eks vaikselt sai ettevalmistusi tehtud, aga õigem töö läks lahti, kui eelmine töö oli riiulisse klaasi taha saanud. Nagu sellise ehituse puhul oodata oli, sai alguses parajalt tööd teha materjalide otsimise, sorteerimise ja baasmudelite uurimise kallal. Kuna mul on mõnedki erinevad B-17 mudelid ootamas, siis sai enne algust parajalt võrreldud ja uuritud.
Juba ammu tegin otsuse, et Felixi doonoriks saab Academy B-17F Memphis Belle. Tundus mõistlik, kuna väline detalisus tundus hea ja kuna sisu tuleks kõik teiseks teha, poleks vahet, mida tootja pommitaja osas teinud on. Uus Revelli toodang oma uhke interjöri detailsusega tundus selles osas liigse pillamisena ja sellest plaanisin kunagi ikka pommitaja teha. Kunagi ammusest ajast oli olemas ka päris vana Hasegawa toodang, mis tundus selline, et selle olin otsustanud varuosadeks teha.

Aga nagu võrdlustes selgus, oli sellel vanal ja justkui aegunud mudelil uutele paljugi ette näidata. Kui poleks vajadust ise kerele aknaid sisse lõigata, poleks ehk suurem töö joonistega ette tulnud ja põhjalikum võrdus oleks jäänud olemata. Kuna olin kindlalt otsustanud, et Magna nägemus teha aknad dekaalidest mind ei rahulda, läkski suuremaks mõõtmiseks, et aknad ikka õige koha leiaks. Selle töö käigus selgus, et Academy on osad paneelijooned tõmmanud üsna umbes ja mõõtkava arvestades u 1m valesti:)
Ja kui ma ei taha, et aken tuleks keset joont, kuhu see kindlasti ei käi, tuli alustada paneelijoonte pahteldamisest, et need hiljem õigesse kohta uued tõmmata. Joonistega mässamise käigus aga selgus, et kolme tootja võrdluses jäi uus ja justkui moodne Revell mitmel korral kolmandaks. Ilmnes, et nii mõndagi on ka selle mudeli juures tehtud umbes ja üsna valesti. Kus on midagi vales kohas, kus liiga suur, või väike, või sootuks puudu. Academyl kah omad puudused ja nii mõnelgi korral näitas hiidvana Hase end kõige täpsema ja paremana. Kuna üldmulje on Academyl siiski parem, kasutan mõningaid elemente Hasegawa osade küljest ja ka Revell saab andma oma osa, seda ilmselt kloonimise näol.

Hea näitena sellest jutust võiks tuua ühe pildi. Siin on saanud kokku kolm keret. Ülemine Hasegawa, keskel Academy ja alumine uus Revell. Jutt käib sabalaskuri luugist kõrgustüüri all. Hasegawal päris viisakas, Academyl täiesti puudu ja Revellil poolik ja ebamäärane. Ja nii see Westmani-Piibelehe mäng nende mudelitega käib, mis üllatavalt tihti laheneb vana Hase kasuks. Lisaks võib ka märgata Revelli moodsa toodangu kohta üsna jõhkraid paneelijooni.

Kui suurem mõõtmine ja kaalumine sai tehtud, julgesin aknad peale märkida ja lõikamine võis alata. Siin pildil võib siis näha aknaid oma esialgses olekus. Kuan Academy mudeleid on mul ka mõned erinevad, siis sain pildile panna sama kerepoole enne ja pärast olekus. Nagu näha, siis ka pardalaskuri luuk on tulnud esmalt tublisti nihutada, et see õigesse kohta saada, seejärel jälle luugiga kinni panna, kuhu ka aken tuleb. Kaugemal Hasegawa doonorkere:

Kere serva alt paistab ka reisijate salongi iste, mille laenasin värskelt saabunud Airspeed Envoy karbist. Iste ise on piisavalt sarnane, et sellest saab väikse vaevaga istme, mida kloonima hakata.

Kui hetkes töö käest ära panna, siis tekib tunne, et tegemist saab nii palju olema, et ei oska kuidagi olla ja teha. Siis on hea võtta midagi muud ette, et tekiks taas tunne, et asjad saavad liikuma. Kui veidi edasi vaadata, siis oli selge, et suur töö saab olema teliku koobastega, mis Academyl täiesti lagedad tehtud. Kuna selline puudujääk oleks hästi näha, siis midagi peab ette võtma. Olukorra lahendaks üks kenake Eduardi sett, mis just selle jaoks on tehtud. Jällegi mõned ajad webis veedetud aga näitavad, et see on tootmisest maas ja kõigil müüjatel läbi müüdud. Ebay vaikib, või näitab hambaid. Pöördun Revelli karbi poole, kus see piirkond üsna hästi sisustatud. Siinkohal siis mõtlengi, et kuidas edasi minna, mida ise teha, mida kloonida, või mis üldse saab. Pildil näha ka mõtisklusi pilootide kabiini sisu teemadel:

Ma ei mäleta, millal ma mõne tööga enne kerepoolte sulgemist oleks nii kaua aega läinud. Kui nüüd kohe kiiremaks ei lähe, siis Rootsiks valmis küll ei jõua.
Aga tööjärg siis selline, et aknad ees ja esimest korda sai kardinaid teha. Tagumises osas veel põrand veidi värvida ja toolid paika:

12 tooli:

Ja juhikohad hakkavad ilmet võtma. Veidi etsi ja pedaalid omalooming. Need veidi liiga suured aga kui kere koos siis sobib päris hästi. Üldiselt jääbki palju varju kui kere koos, seega väga hulluks ei tasu minna selle sisu tegemisega

Vahepeal tundus, et Rootsi näituse ajaks ei jõua kuidagi valmis ja et mingit ülevaadet ja ajakava koostada, siis tekitasin enda jaoks etappide graafiku, millest üritasin kinni pidada. Kere poolte kokku saamine võttis aga kauem aega ja kuigi väga üle kavandatud aja ei läinud, tundus asi venivat
Enne kere kokku saamist sai eespool siis joonise järgi veidi ise nikeradatud ja tähtis etapp hakkas lõppema:

Ka tagapool hakkasid tooliread ka paika saama. Väga lähedalt ei ole hea vaadata, aga tegelikult kui kere koos, siis akendest ikka väga palju näha pole, eriti kui lambiga ei vaata, seega läheb nii:

Sabaratta juures esines mudelil ka tõsisesid puudusi ja lihtsustusi. Siin siis töö, et veidi õigele lähemale saada:

Ja lõpuks see puudu olnud uks ka, millel selle lennuki uues rollis väga kasutust ei olnudki, aga siledat seina siiski ei tahtnud jätta sinna. Seega Hasegawa kerest sai see välja lõigatud:

Graafikus püsimisega tulin isegi toime ja kere sai kokku
Sealt edasi tegelen veidi tiibadega. Eks tõele lähemale saaks neid ikka korralikult mudida, aga mina tegelen peamiselt kahe alaga, nimelt rattakoopad ja esiserva õhuvõtu avad.

Tiivad muidu enavähem, aga jahutuse ja turbode õhuvõtud on tehtud kinnisena või üldse puudu. Puudu olevad otsustan asendada jällegi sama vana Hasegawa osadega. Kuna kahe mootori vahel asuvada avad pole lihtsalt pilud, vaid nende ümbrus on välja toodud, siis otsustan võtta mõlemad kogu servaga hase tiivalt ja sokutada see Academy tiiba. Alloleval pildil on see ühel tiival tehtud ja teisel pooleli. Samadel tiibadel võib ka näha teiste avade avamist. Lisaks on näha ühel tiival hõbedane muna, mis tiivast värvi poolest erineb. See on kütusepuba kate, mis Academyl ka liiga väike ja seega tuleb ka Hase tiivalt kaasa.

Peale nende tööde lõpetamist pidi algama õhuvõtu avade sisude tegemine, millised osad sai kloonitud uuest revelli komplektist.

Kõvasti võttis aega rattakoobaste tegemine. No kui ikka karbist pakutakse lagedust ja tühjust, siis midagi peab sinna tegema. Kokku läks üle kümne vormi, millest siis erinevaid epotükke väljus, lisaks veel veidi nullist nikerdamist. Panen esimeseks siia pildi sellest, millest alustasin:

Taas üks vaheetapp:

Edasi veel igasugu toiminguid ja saigi tiivad külge ja nädala plaan täidetud. Sabaosas võtsin ette ka veidi muudatusi ja lõikasin kõrgustüürid maha ja asendasin Hasegawa omadega, mis tuli ka lahti lõigata ja sobima panna:

Peale igasugu lihvimistöid, tuli hakata erinevaid etsitükke kerele kinnitama, paneelijooni ja neediridu tegema. Igatahes pingutusedõigeks ajaks valmis jõuda jätkusid. Tegelikult oligi üsna hullumeelne aeg. Mida edasi, seda enam sai selgeks, et nüüd tuleb tempot ikka väga korralikult üleval hoida, muidu pole nagu mõtet rohkem kiirustada. Ja et kogu eelnevat mitte nullida ja kuna soov midagi ikka valmis saada püsis endine, siis saigi tehasele pea maksimum võimsus antud. No tähendab se seda, et kõik muud tegemised, mis saab, lükati kõrvale ja enamus vaba ajavaru püüdsin laua taga olla.
Vaikselt tuli tulemust ka, aga üha rohkem selgus, et olin ülesannet omas elemendis veidi alahinnanud, aga kuna alla ei tahtnud anda, siis piitsutasin ikka edasi.

Järgmisena tuli ette võtta paneelide ja luukide täiendused. Koos sellega veel hulk muid pisitöid, mis aega röövisid ikka korralikult. Peale korralikku nikerdamist, nägi kere välja nii:

Peale taaskord mitmeid pisitõid ja viimistlusi saabus hetk esimeseks värviks. Krundiks alumiinium sobib mitmel eesmärgil, millest oli ka edaspidi kasu:

Nüüd tuleb aga piltides pikem paus ja lood läksid ka veidi keeruliseks. Nimelt avastasin peale esimest põhivärvi, kui kõik tundus ok, et tooniga olen kuidagi väga mööda pannud. Üsna uskumatu, aga õige Rootsi tooni leidmine riiulist tundus üsna võimatu ja ainukesena saada olev Gunze polnud käeulatuses saadaval ajaga, mis oleks mulle hetkel sobinud. Leiduv infi on vastukäiv ja puudulik.. jälle. Seega tegin midagi valmis ja äkki avastasin, et toon on tugevalt liiga roheline. Kiire lahendusega lasin kogu asja pruuniks toonitud lakiga üle ja olukord paranes oluliselt. Ilmselt tuleb veel toonida, aga juba on õigemas suunas.

Järgmine jama tekkis dekaalidega... taaskord. Siinkohal tuleb öelda, et tuleb uskuda oma kõhutunnet. Juba alguses tundus mulle, et Magna Modelsi pakutavad dekaalid on kahtlased. Nägid küll head välja, aga tundusid meeletult õhukesed. Kui oleksin kohe tekitanud tagavara variandiks värvimaskid, oleksid end säästnud taaskord väiksest närvikulust. Nimelt selguski, et otse lehelt on dekaalid üsna kastuskõlbmatud. Kodu kile paksust võiks võrrelda aerograafist lastud ühe lakikihi pakusega ja kõik tundus lagunevat hetkega. Kohe tuli appi Micro dekaaliliim ja olukord paranes niivõrd, et sai tööga edasi minna. Peale dekaalide paigaldamist selgus siiski, et tähtede vaheline siirdekile ei jää kinni ja kuigi kärpisin seda enne paigaldust miinimumini, siis oli tulemus üsna õudne. Micro Sol oli jällegi mängus maksimaalselt, aga lisa abinõusi oli tarvis. Seega võtsin ette üsna riskantse teo ja lõikasin juba paigaldatud dekaalidelt üles kerkinud kile tähtede vahelt välja. Pele töötlemist kõigi kolme Micro tootega ja lakkimist sai tulemus palju parem, aga ise tehtud maksidega värvides oleks tulemis siiski parem saanud. Seekord aga sedasi, sest käesoleva ajagraafiku raames on tulemus üsna maksimaalne.
Kuna vahepealsetest pingutustest pilte ei saanud, siis siinkohal lõpptulemus. Toon on pildil rohelisem, kui tegelikult:

Vahepeale taaskord aegavõtvad pisitööd ja asi on edenendud mootorite paigaldamiseni. Toorik Airese Quickboost sarjast, mida täiendasin ise tehtud tõukiritega ja viimistlesin veidi sobivate Eduardi juppidega:

Kohe peale seda tehtud pilt koos paigaldusega:

Tööd jätkuvad mitmel rindel ja nii võib laualt leida üsna erinevaid osi. Nt turbod, mis ise veidi paremaks sai nikerdatud. Tahavad veel toonimist:

Ühesõnaga.. kuigi lõpp oli, tuli ahi kuum hoida, sest palju oli veel teha ja aeg on armutu:)

Siiski saabus aeg, kus viimaseid osi külge pannes sai teha pildid, nagu see töö Rootsi sõitis. Valmis sai see tõesti üsna viimastel päevadel enne minekut:

Üks seni suurimaid ponistusi, kui võrrelda kiirusega. Ja ka muidu üsna mahukas töö. Lõpptulemusega jäin üle keskmise rahule, aga kogu protsessi juures tekkis kõvasti mõtteid ja ka kahtlusi kuidas, kas ja millise B-17 tüübio peaks kunagi järgmiseks ette võtma.

Aprill 2014