Farman NC 223.3

Farmani 220 seerias oli päris mitu mudelit, üks ilusam kui teine.
Põhiliselt ehituselt olid kõik sarnased ülatiivalised monoplaanid, mille
neli mootorit rippusid tiibade all gondlites- Kõigil oli kaks tõukavat
ja kaks tõmbavat propellerit. Erinevsed olid mootorites, saba ehituses
ja telikus. Kasutusalad algasid jällegi postilennukist, aga kasutust
leidsin need ka reisilennuki, militaar transpordilennuki ja
pommitajana. Esimene mudel tegi esm,alennu mais 1932 ja arendustööd
kestsid 30date lõpuni.
Mainitud 223 seeria tekkis 1937 ja 223.1 täitis pikamaa postiveo
ülesandeid Brasiiliast Lääne-Aafrikasse.
223.3 oli aga tehasest tulnud pommitaja ja ainuke prantsalaste
raskepommitja, millel oli sõja alguses motoriseeritud laskepesad

Viimane versioon 223.4 sai aga verstapostiks, olles esimene liitlate
lennuk, mis pommitas Berliini. Tegelikult oli see postilennukist
pommitajaks kohendatud lennuk, mis kandis nime Jules Verne. Huvitavaks
teeb selle sündmuse veel see, et juunis 1940 toimunud pommitamisel, kui
linnale langetati 2 tonni pomme, oli pommisihiks paigaldamata jäätud ja
seega tehti esimene rünnak sõna otses mõttes palja silmaga.

Peale Prantsusmaa langemist kasutati seda tüüpi lennukeid transpordil
Prantsusmaa ja Põhja-Aafrika vahel


Andmed NC 223.3 kohta

Meeskond: 5
Mootorid: 4 x Hispano-Suiza 12Y29 910 hp
Pikkus: 22 m
Tiibade siruulatus: 33,5 m
Tiibade pindala: 188 m2
Kõrgus:5,2 m
Tühikaal: 10488 kg
Täiskaal: 18700 kg
Maksimum kiirus: 320 km / h
Kruisi kiirus: 280 km/h
Tõusus kiirus: 473 m/min
Lennukaugus: 2000 km

Relvastus: 3x 7.5mm Mac 134
4100 kg pomme

Mudel:

See, miks just Tsehhist nii palju mudeli tootjaid tuleb, on minu meelest
doktoritööd vääriv teema. Azur, kes siis selle mudeli pressinud on üks
osa sellest teemast. Nagu arvata, on tegu short runiga. Üsna tüüpiline
parema otsa valu, nagu neid teevad sarnaselt päris mitu firmat sealt maalt.
Päris tamigawaga ei saa mudugi võrrelda ei detailsust, ega istuvust, aga
omas klassis tugevalt üle keskmise. Karbi hind on ka üsna ootuspärane
jäädes ümmarguselt 50€ kanti
Jah see on liiga kallis, kui võrrelda ja juurelda, aga üsna pea saad
aru, et oliline on siiski see, kas sa tahad asja valmis teha. Ja kui
tahad, siis tuleb kahjuks maksta ja vähem juurelda.

Azur toodab sellest lennukist kolme varianti ja neist üht tootearvustust
lugedes jäi kõlama kriitika autentsuse kohta. Siit midagi puudu ja sealt
valesti jne. Enamus sellest jutust ei käinud minu tehtava variandi
kohta, aga mõnegi asja sai sealt arvesse võtta küll.

Ümber ja juurde tegemist võtan siiski suht mõõdukalt ette. Aga alustada
saab kohe algusest. Peale tugevduste ja lisa liimipindade tegemist saab
sisu kallale asuda. Seekord on tootja päris suure osa aknaid
kinnistena pressinud. Ole hea ja lõika ise sisse ja lahti. Peale seda
sai hakata veidi juurde lõikama. Noh, et päris lage ei oleks sein. Väga
hulluks sellga ei tasu minna, kui kere koos ei ole palju näha:

Vahepeal jäid mõned pildid tegemata, nt sellest kuidas kabiini ja
laskepesa klaasid ümber sai tehtud. Need olid muidu igati ok, aga siiski
kole paksud. Sai siis ise taas termoplasti venitatud. Ja ega siis midagi
muud kjui et ikka säti, pahtelda ja lihvi.
Lõpuks sai midagi kokku ka:

Täiesti maha lihvida tuli tiiva all olnud tugevdused. Neid tuli teha
rohkem ja suuremad, kui karbi tiival pakuti:

Mootoritega oli veidi tööd.. just viimistlust. Siin on asi aga juba
lõpusirgel ja ka kinnitused on küljes:

Mulle esimene sellise lahendusega mootorid, niiet igati huvitav.
Ja üsna pea saigi proovi mõttes maskoliga külge liimitud..üldmulje
täitsa olemas.

Mootorite juures on ka näha karbis kaasas olnud epo tükke

Ja siis taas laiali ja värvimiseks.
Peale ettevalmistusi...

...ja esimest tooni, sai taas vorstikesi proovida. Seekord siis nö kontori
tati kord. Vahepeal tuli selle markigi vahetada, sest esimese tootja
(Pritt) oma kippus kinni kleepuma. Edasi siiski sujus kuidagi ja
maskimine võis jätkuda.

Siin aga näha sellel korral esimest korda proovitud nipp rataste
maskimisel. Kaugemal näha üle jäänud klaasosad:

Veel parajalt jändamist telikute ja muu pisemaga ja peale väga heade
dekalide panekut hakkabki juba looma. Sellisele lennukile võib
tunduda veider pingutustrosse panna. Aga siiski tuli nendega kitsastes
mootori vahedes päris pikalt mässata. Lõpuks oli siiski klaasi taha
tõstmise aeg.

Reste karbis vaadates võis arvata, et läheb kiirelt ja tegelikult oli
tööd ikka palju. Asi kippus kõvasti venima, aga lõpupoole sain hoo ja
rütmi tagasi ja lõpptulemusega võib nati rahul olla küll

November 2011