Dornier Do-23

See, et saksalsed lepingutest hoolimata sõdade vahelisel ajal salaja relvastust arendasid on ammu teada. Lennukitega oli sama teema ja kes neil ikka suures osas abiks oli.. ikka hilisem suur vaenlane. Kogu see lugu on kohati üsna pikk ja võtaks kaua aega seda siia kokku koguda. Teemaks oleva lennukiga saab seda siduda niipalju, et selle kaugem esivanem DO-P oli puhtalt salajane projekt, mida arendati jällegi siis veel suurte sõprade venealste juures. Ja nii siis saigi, et Lipteski linnas katsetati seda toona igati moodsat lennukit korraliku saladuskatte all. Igati ilus kast onju:)

Katsetuseks see lennuk jäigi, aga edasi arenes see lugu siiski niipalju, et järgmiseks tuli välja Do-11, mis on juba teema kangelasega otseselt seotud. Do-11 ei olnud väga edukas. Pidevad probleemid kõige võimalikuga, sundisid seda jätkuvalt ümber tegema ja nii muutus ka selle tähis. Nii tekkis Do-13 ja lõpuks ka Do-23. 23 erines oma algsest variandis veidi mõõtmete, põhiliselt aga mootorite ja teliku poolest. Väga tihti pole just juhtunud, et varasemal variandil on telik sissekäiv. hiliselma aga fikseeritud. Nii aga läks ja lisaks mitmetele muudatustele juhitavuse parandamiseks sai 23 endale V mootorid ja fikseeritud teliku. Põhilises osas olid muudatused piisavalt edukad selleks, et 1935 aastal võis seeriatoodang alata.

Alguse aastatel kandsid needki lennukid tsiviil tähiseid, üritades vist postilennukeid mängida:) Mingist ajast sai ka salatsemise vajadus otsa, ja nii kohtabki just Do-23 kohta tihti ütlust "First bomber of the Wehrmacht"
Päris hästi kõlab.. ja ilmselt nägi välja ka oma aja kohta piisavalt hea. Igatahes sai selle lennuki koht kiirelt olema paraadidel ja plakatitel nähtaval kohal. Kuna aga lennundus arenes sel ajal lausa tormiliselt jäi Do-23 kiirelt jalgu järgmistele. Nii ei olegi midagi imestada, et see 38 aasta jooksul relvastusest maha võeti. Siiski leidis Do-23 kasutust nii treening kui katselennukina. Väheldast kasutust leidis see ka miinitõrjel. Õppelennukina oli aga väheses kasutuse isegi kuni 1942 aastani.

Treeninglendude ajast on teada ka üks juhtum, kus selle lennuki avatud kabiin oli abiks elu päästmisel. Nimelt juhtus nii, et välja hüpanud langevarjur takerdus oma lennuki sabarattasse. Aga tänu just avatud kabiinile sai võimalikus õnnetult rippuma jäänud mees teise sama grupi lennuki peale sokutada.
Kokkuvõttes siis jällegi oma loo ja rolliga tegelane muutuste ajas:

Andmeid ka:

Meeskond: 4
Pikkus: 18.80 m
Tiibade siruulatus: 25.60 m
Kõrgus: 5.40 m
Tiibade pindala: 108.0 m²
Tühikaal: 5,600 kg (12,346 lb)
Maksimum stardikaal: 9,200 kg (20,282 lb)
Mootor: 2 × BMW VIU V-12 750 hp

Maksimum kiirus: 260 km/h
Lennukaugus: 1,500 km


Mudel:

Võib arvata, et selline lennuk mudeli tootjate seas eriline hitt ei ole. Ja nii ongi, et üsna pikka aega oli vist ainuke võimalus Airmodeli vacu. Hiljem tuli siis ka epo tootjaks Planet Models. Viimati mainitu pluss on ehk uuem teostus ja vähem tööd. Siiski võib juba isegi piltidelt avastada tootja töös piisavalt vigu, et see ligi 100 euri maksev karp soetamata jätta. Ja nii siis jääbki vacu ja Airmodel.
15 euri ligi hinda ja saadki kotikese kahe lehega, kuhu veidi lennuki moodi osi sisse pressitud:

Kuna materjal jällegi üsna õhuke, sai põhiliseks tööks algul tugevduste tegemine. Sisu tuli ka kõik ise teha. Pilte, mille järgi teha küll väga vähe, aga midagi siiski õnnestub:

Tiibade tugevdamisega oli ka omaette tegu, aga sellest ei saa hetkel pilte näidata. Sama kehtib ka igasugu pisema kraami juurde ehitamise kohta. Seega tulebki hüpata veidi edasi ja siin on siis hetke seis peale põhilist koosatamist ja üsna usinat pahteldust:

Ninaosa hakkab looma ja rattad sai ka alla. plastikribad ja nullist nikerdamine. Akende suurus sai küll veidi vale, nagu pärast pilte uuesti vaadates selgus, aga ümber ei hakanud tegema, vahe pole nii hull.

Tagatiivad tuleb ka nullist ise teha. Liimida ja voolida saab nati. Sabaosas ka veidi arenguid:

Aga siin üks esmane katsetus minu jaoks. Urmase õpetuset kohaselt sai seekord vorm ise tehtud. Silikoni sai küll suts vähe ja veits selline esimene vasikas, aga päris aiataha ei läinud, täitsa töötab. Kuna propid on laenatud 1/48 fokkerilt, siis tulevad vormist küll toorikud, mida tuleb veel õigemaks ajada, aga algus on tehtud:

Järgmises faasis tuli siis tegeleda üsna paljude pisividinatega, mis kõik tuli mõne foto järgi ise nikeradada. Samas suurem töö seljataga:

Peale põhitooni ja sabaosa värvimist, sai alustada tähistejm sellisega. Need tuli teha kahes osas. Siin piltidel näha olevad ristid on dekaalid, mis erinevatelt lehtedelt kokku sobitatud:

Siin aga näha teine etapp, kus kilelõikuril tehtud maskid värvimeks paika saamas:

Ja valmis ta saabki. Kuulipildujate alused jätsin esialgu tegemata. Üle nelja kuu pikkuseks veninud ehitusprotsess võttis vist oma ja tahtsin selle aparaadiga ühele poole saada. Lisaks on mitnetel piltidel see lennuk ilma relvade ja alusteta, seega ma ei muretse.

Üldiselt siiski huvitav ja arendav töö ja plaan üks vacu aastas jääb kehtima:) Kuna algmaterjal oli vacude raskemast otsast, siis tööd jagus ja lõpptulemusega olen suures osas rahul.

Märts 2012