Cant Z.501

Itaalia lennupaat Cant 501 oli oma aja üsna tüüpilise kontruktooniga. Sihvakas kere ja kõrge parasol tiivaga. Veidi erandlik oli see, et üsna suurel lennukil oli vaid üks 750 hp mootor ja lisaks paiknes tiiva keskel asuvas mootorigondlis ka kuulipilduri pesa.
Cant (Cantieri Navali Trieste)501 tegi esmalennu 1934 ja uuedas kohe ka kaugulennu rekordit. 19–20 mail 1934 sooritas veidi modifitseeritud Z 501 uueks vesilennukite kaugusrekordiks 4130 km ajaga 26 tundi ja 35 minutit.

Z501 militaarkasutuseks sai luure ja päästelennud. Kuigi 1940daks oli see lennuk juba vananenud ja kandi seetõttu rohkelt kaotusi olid mõned neist kasutuses ka peale sõda.
501 oli veidi kahese kuulsusega. Ühelt poolt üsna hea juhitavuse ja vastupidavusega lennuk.. kuni ta püsis õhus. Seda seetõttu, et kohati üsna kehva kere kvaliteedi tõttu kippus see kõvema merekäigu korral purunema ja murduma. Lisaks võis juhtuda, et kõvema maandumise korral andsid järgi mootoriosa kinnitused ja propeller tabas kabiini.
Samuti oli Z501 kerge saak vaenlase hävitajatele, seega täitsid need pigem teisejärgulisi ja tagalaülesandeid. Hästi treenitud meeskonnaga õnnestus siiski mõnelgi lennukil sooritada rünnakuid alveelaevade vastu. Peale 1943dat kasutasid neid lennukeid mõlemad Itaalia õhujõudude osapooled. Lisaks olid mõned 501d kasutusel Rumeenias ja ka Hispaania kodusõjas natsionalistide poolel.
Itaalias võeti viimased 4 seda tüüpi lennukit teenistuset maha 1950 ja lammutati

Mõned andmed:



Pikkus: 14.30 m
Tiibade siruulatus: 22.50 m
Kõrgus: 4.40 m
Tühikaal: 3850 kg
Maksimaalne stardikaal: 7050 kg
Mootor: 1 × Isotta-Fraschini Asso XI.RC RC2C.15 vesijahutusega V12 880 hp
Meeskond: 4-5

Maksimum kiirus: 275 km/h
Lennukaugus: 2,400 km
Maksimaalne lennukõrgus: 7,000 m

Relvastus:
3 × 7.7 mm Breda-SAFAT kuulipilduja
Kuni 640 kg pomme välistel riputitel.

Mudel:

Siinkohal siis tegemist üsna vana Italeri toodanguga. Üsna huvitav on jällegi vanem Italeri kirjapilti karbil. Ilmselt hiljem mitmeid kordi hiljem uuesti pakitud, aga mulle sattus ebayst kätte usna vana selline. Süüdi muidugi Levar, kes üht oma lemmikut mulle kunagi tutvustas:)

Üldiselt on tegu korraliku asaga. Ja kui arvestada, millel see esimest korda välja lasti, siis selle aja standardite järgi on see tipptase ja kannatab ka täna mõnegi uuema asjaga võrrelda.
Kuigi kannataks ka üsna otse karbist teha, alustasin siiski mõningaste modimistega. Kuna pesadest näeb veidi sisse ka, siis netist leitud väheste fotode järgi tegin lagedat seina veidi ilmekamaks:

Selle ajaga, mis selle lõikumise ja kleepimise peale läks, oleks kiirem tegija otse karbist asja juba usna kaugele saanud, aga äkki on veidi kasu siiski. Kuihi palju läheb peitu, kui pooled koos ja kuppel peal.

Klaasosa kippus veidi paks olema ja püüdes läbipaistvust veidi parandada, tegin sellest termokilega jäljendi ja lõikasin siis originaal osa juppideks. Kuna klaaside osa on valatud koos poole kabiini katusega, siis tuli lõikuda ja kleepida, et osad jupid ikka kohale saada. Sellist faasi juhend ette ei näe:)
:

üsna karvane ja poolik jah. Rihmad ja uus armatuur jm enda näputööd ka näha:

Paneelijooni on muidu üsna vähe, aga need ajale omaselt nö positiivsed. Neid siis veidi uuesti lõiganud ja seejärel tiivad kokku:

Siin on päris kurja vaeva nähtud, et kerele veidi voolavaid vorme anda. Päris korralikult on saanud liivapaberiga udjada teist. Piltidelt ei saa suurt midagi aru. Ja algas uus faas igasugu pilgaksete kere külge püstitamisega, kuhu lõpuks tiib tuleb.

Peale kuu möödumist pean tõdema, et pildil on areng justkui kesine. Tegelikult on päris kõvasti tulnud vaeva näha liitekohtade jm lihvimise ja igasugu viimistlustega enne värvimist. Osa sellest tolmutamiseslt sattus ikka klaasosa sissepoole ka ja seda tuleb veel veidi puhtamaks puhuda. Aga praegu juba näga, et ise thetud õhem klaasosa tasus siiski ära, näeb veidi parem välja. Mulle hakkab üha rohkem meeldima Micro Crystal Clear, sest see kuivab ikka tõeliselt ilusaks klaasiks. Seekord tegiin kõik väiksemad klaasid sellest vedelikust. Aga suur osa värvitööst on veel ees ja edasi ootab veel suur hulk igasugu väiksemaid töid. Niiet tööd veel jagub.

Ja järgmine hetk, kui tuli meelde pilti teha

Ja siis enne lõppu tuli meelde, et olin töö käigus tõstekonksud maha lihvinud. Tiiva liitekoht tahtis lihvi ja sinn samasse valatud konksud sadi uueks tehtud. Siinkohal pilt Levari seisma jäänud töö pealt, kus tehase valatud konksud hästi näha. Päris puudu ei tahtnud jätta neid, seega tuli ise teha

Ja saigi valmis ja riiulisse.

Igatahes vahva oli jällegi. Jälle selline mitme võimalusega komplekt, millest saab otse karbist ka ilusa asja. Mul läks nüüd igasugu lisatöödega jälle päris palju aega, usun, et tasus vaeva.

September 2012