Avia B-158

Niisiis tsehhid..tegelikult igavesti osavad lennukisepad ja mõndagi korda saatnud, aga ajaloo keeristes juhtub ju nii mõngagi. Nagu öeldud, siis on minugi kogus päris mitu sarnase saatusega lennukit. Nende elukaare võiks paari sõnaga võtta kokku nii: Tegime prototüübi, katsetasime, katsetasime veel, päris hea sai, siis tulid sakslased, võtsid endale, katsedasid ka ja siis kõik lõppes.
Algas aga kõik 1936 aasta alguses, kui tsehhide kaitseministeerium andis välja konkursi kiire kahemootorilise pommitaja välja töötamiseks, mis pidi olema võimeline tegutsema nii päeval,kui öösel.
Avia tõi just selle konkursi jaoks välja oma B-158 projekti. Lennuk sai täismetall nn kajakatiivaline monoplaan, mille esmalende sooritati1938 aasta keskel. Ilmselt oleks konkursi võitnud Aero, oma võimekama disainiga, aga seoses sakslaste sissetungiga jäi kõik üsna pooleli.
Ka Avia b-158 sattus sakslaste kätte, kes selle oma Rechlini katsebaasi viisid. Peale katselende ja lennukiga tutvusmist lammutasid saksased selle ainukese prototüübi 1940 aastal.

Mõned andmed ka:

Meeskond: 3
Pikkus: 12.00 m
Tiibade siruulatus: 16.00 m
Tühikaal: 4300 kg
Maksimaalne stardikaal: 7260 kg
Mootorid: 2tk Avia(Hispano-Suiza)12Ydrs vedelikjahutusega V12 85Ohj

Maksimaalne kiirus: 435 km/h
KR´ruiisi kiirus: 365 km/h
Lennukaugus: 1100 km
Maksimaalne kasulik lennukõrgus: 8500 m

Mudel.

No kes see ikka muu sellise objekti üles võtab, kui mitte tsehhid ise? RS-Models seekord asja kallal ja materjaliks epo. Igati korralik töö, mis võimaldaks peale ettevaatlikut valuklotsidest vabastamist kena otse karbist tööd. Kaasa aitamas väike etsi leht rihmade ja muu pisikese kraamiga, vastu aga töötamas instrutsiooni pea täielik puudumine. Paar hädist joonist, kus väga üldiselt näidatud, kuhu midagi võiks käia, samas kui etsi tükkidele, mis isegi nummerdatud, pole õpetuses isegi vähimatki viidet. Sama kehtib ka värvide kohta. Kuna tegu on protoga, mille kohta on infot pea olematult, siis võib värvide osas kasutada toone üsna oma fantaasia ja arvamuse järgi. Eriti mis puudutab sisu osa.

Algus oli päris paljulubav. Jupid istusid kokku vägagi hästi, eriti epomudeli kohta. Siis aga avastasin, et see kajakatiiva osa on üsna sirgeks valatud ja vajas kohendamist. Selle käigus tekkinud ümber vormimiste käigus endine hea juppoide klapp muidugi vähenes. Et saavutada paremat ülevaadet ja tugevust, tuli tiivad kere külge panna enne kerepoolte kokku liimimist. Kohati veidi ebamugav tegevus, aga aitab lõpptulemse õnnestumisele ehk veidi kaasa.
Sisu osas tuli siis otsustada mis värvi see võiks olla, lisaks loominguliselt läheneda igasugi eTsi tükkidele, mille kohta nagu öeldud polnud vähimatki viidet.
Esimene etapp laual nagi välja nii:

Pildi näha veel vanad tiivad, enne väikest juurde painutamist.

Edasi siis jändamine tiibadega, millede külge aretamisel polnud selget viidet eriti kuskilt võtta. Lähtusin siis eelpool toodud kolmvaatest ja mõnest pildist ja üritasin midagi aimata. Peale tiibade painutamist, kokku lihvimist ja liimimist, sai veel metallist vardad seestpoolt sisse puuritud ja fikseeritud.
Peale seda võis sisu tegemisne jätkuda. Midagi jääb ehk lähemal vaatlusel näha ka, aga paljutki läheb peitu. Esimese seina taga on näha tiiva tifti ots. see ala jääb täiesti varju:

Üldine ilme:

Sättimsit ja kuiva trenni saab veel teha, enne kui kere kokku ja mootorid külge saab. Hetkeline proov:

Ega kiirusega endiselt ei hiilga, samas suht aeganõudev etapp on läbitud. Nagu viimasel ajal mõnigi kord kombeks, õnnestus mul kokku saadud kere mingis etapis korralikult puruks pillata. Täis epo tiivad annavad parajalt kaalu ja kuna kere on väga õhuke, siis on tulemuseks üsna korralik remont ja taas vandesõnu:)
Hiljem on muidugi kahju, et sellest etapist pilte ei teinud. Kui taas kõik koos ja sile, said klaasid ette ja ilmnes uus taksitus. Nimelt selgus lõplikult, et komplekti üks kuppel on liiga õhukeseks tehtud.
Tagumine serv oli juba suht miinimum, aga esimene pool oli nii õhukeseks venitatud, et püsis vaevu ühes tükis. Sellise asja liimimist ei hakanud proovima, vaid valasin heaga kogu kupli epot täis. Oli ka viimane võimalus, sest peale seda liigutust pudenes mainitud osa sootuks osakesteks, mul aga oli master, millele sain ise parema paksusega klaasi venitada:

Edasi veel üsna pikaks veninud töö klaaside liimimise ja maskimisega. Päris tõsine nägemisharjutus, sest üsna vaevumärgatavad olid need akende kujud tehtud, mille järgi kile tuli lõigata. Hetkel on olukord selline mitte liiga ilus, aga siiski:

Peale mõningaid töid ja vaevu pisemate viimistlustega, sai esimese värviga proovida. Alu moodi toon krundiks ja asi ei vajanudki väga suuri parandusi.
Siis aga ilmus väike lisatöö. Nimelt avastasin lennukist originaal pilte (mida leidub netis u neli erinevat) uurides, et tootja on ühe akna maha maganud. Mitte just parim aeg sellise asja avasatamiseks, aga teha polnud midagi, tuli märkida ja nüsida. Siin siis hetk enne esimest lõiget.

Edasi siis sujuvalt põhitooni kallale. Nagu selle tööga kombeks on saanud, ei anna tootja mingit muud vihjet värvi kohta, kui vaid viite tooni nimetusele, mis võiks olla. Kuna edasise sain ise otsustada, siis nii ka tegin ja usun, et väga mööda ei pannud. Peale esimest värvimist:

Edasi tuli rida väiksed ja tähtsaid toiminguid. Lakkimine, dekaalid, telikud, toonimine, propid, jm. Peale seda kõike nägi täna tööjärg selline välja:

Lõpus läks aega tähise maskide tegemisega. Algselt olid need dekaalid, aga kuna tootja oli need mingil põhjusel suvalist värvi teinud, siis otsuatasin nende järgi maski lõigata ja ise peale värvida. Peab muidugi ütlema, et ka suurus oli sel dekaalil veidi vale, aga seda ei jaksanud enam parandada, seega tuli ka mask veidi liiga väike.
Üldiselt oli igati tore tegevus ja lõpptulemus päris huvitav, mida iga päev valmis kujul ei näe.

Märts 2015