Amiot 351

Välja kasvanud kiire kaugpostilennuki Amiot 341 projektist, sai 350 seeria lennukitest täiesti uus lehekülg Prantsuse pommilennukite ajaloos. See kesktiivaline ülimalt puhta ja sujuva joonega lennuk nägi välja tõeliselt kiire ja tõhus. Ja eriti suur paistab vahe ja edasiminek, kui võrrelda seda varem domineerinud justkui tiibadel kastidega, mida Amiot seni pommilennukitena tootis.

Paberil ja plaanides oli 350 seerias mitmeid variante, aga reaalselt valmis neist ainult mudelid 351 ja 354, mis erinesid üksteiset vaid sabakiilu poolest. Esimene toodetud mudel 351 tegi esmalennu suvel 1939, mitmeid kuid planeeritust hiljem. Kuigi need lennukid olid igati paljulubavad ja tellimusi näis tulevat, saatsid kogu 350 seeria lugu pidev ebaedu.
Peamisteks raskustesks olidki pidevad hilinemised nii mudelite välja töötamisel kui tootmises. Samale ajale langes ka Prantsmaal läbi viidud lennukitööstuse riigistamine, mis põhjalikult muutis kogu tööstust. Ja kuigi Amiot oli tehas mis elas muutused üle, tulid need halvimal võimalikul ajal silmas pidadaes ühe uue mudeli valmimist. Prantslased üritasid leida võimalusi toota 350 seeria mudeleid ka USAs kuid ka see plaan ei õnnestunud, ameeriklaste huvi puudumise tõttu.
Viivitusi tingisd ka mõned tehnilised probleemid, nagu mootorite jahutus ja nõrgad telikud.

1940 aasta maiks oli 351/354 mudelitega varustatud vaid kaks pommitajate gruppi ja kuigi tehases oli valmimas 200 lennuki ümber, oli lennuvalmis vaid 35 eksemplari.
Enamus valmis lennukitest taandati peagi peale tungivate Saksa vägede eest Põhja-Aafrikasse, kust need sooritasid mõningaid lahinglende Sitsiilia ja muu Põhja-Itaalia osas. Peale alistumist toodi järele jäänud lennukid Prantsusmaale tagasi, kus neid kasutasid nii sakslased kui ka Air France. Seejuures mõned neist leidsid kasutust ka postilennukitena, seega tagasi juurte juurde.

Lõpetuseks võiks õelda, et kuigi Amiot 350 seeria puhul oli tegu vägagi paljulubavate lennukitega, tingisid mitmete asjade kokkulangemine ja ebaeffektiivne juhtimine selle, et suurtest plaanidest hoolimata valmis kokku vaid 65 lennukit. Ja ka nendest hävitati paljud maapinnal, enne kui need suudeti varustada lahingvarustusega. Seega võib vaid oletada, millist rolli oleks see lennuk mänginud, kui seda oleks suudetud toota vajalikes kogustes.

Amiot 351/354 andmed:

Mõõdud:
Tiibade siruulatus 22.83 m
Pikkus 14.50 m
Kõrgus 4.08 m

Kaal:
Tühimass 4725 kg
Maksimaalne strdikaal 11300 kg.

Mootorid:
2X 1,060 hp (790 kW) Gnome-Rhône 14N 48/49 tähtmootorit.

Kiirus:
Maksimum kiirus 480 km/h @ 4000m
K ruisi kiirus 350 km/h, lagi 10000 m.

Lennukaugus:
2500km sisemiste paakidega

Mudel:

Siiani ainus tootja, kelle toodanguna seda lennukit saada, on prantsalste Mach 2. Kuna on kuulda, et see võib muutuda, otsutasingi oma kogus oleva eksemplari valmis teha, et ei peaks hiljem vaevlema kiusatuse käes see parema vastu vahetada.

Mach 2 puhul on tegu tootjaga, kelle toodangut esimesteks töödeks soovitada ei saa. Tõsine short run mudel ja seda raskemast otsast-seega tööd jagub. Kui võrrelda, siis pean ütlema,. et tegu on isegi lihtsama variandiga Mach 2 mudelite hulgas, kui silmas pidada lisatööd, mida tuleb teha enne, kui mingi osa on kokku panemiseks valmis. Siit üks väike näide osadest restil enne vabastamist.

Algus sujus siiski kiirelt ja kabiini sisu ja kere said peagi kokku. Siin mõned hetked kabiini ehitamisest:

Peale seda kui tiivad sobitatud, tuli kord mootorite kätte. Kuna karbis olnud mootorid mind pehmelt öeldes ei rahuldanud, tuli leida võimalus nende asendamiseks. Piisavalt hea võimaluse andis Me-323 karbist võetud mootorite kloonimine (tänud taaskord Urmasele vormi eest). Siin siis hetkeks pilt, kus kõrvuti Italeri ja Mach2 mootorid, enne Italeride kloonimist:

Ja miskit valmimas:

Kõvasti sobitamamist, lihvimist ja kõike muud vajalikku hiljem sai värvimisele mõtlema hakata. Krundiks kasutasin seekord alumiiniumit, peale mille esimest kihti ja veel viimistlust ja kihti tekkis ootamatu probleem. Nimelt polnud kuskilt saada kahte tooni prantsalste halli. Model Masteri koodi sain hõlpsasti netist kätte, aga meie müügivõrk ei tunnitanud kummagi koodi olemasolu üldse. Kuna netiavarustest leidusid ka värvid, otsustasin seekord ise mitte segama hakata ja kasutada saabumise aega muude nokitsemiste peale. Siit siis see seis kuhu töö saabuvaid värve ootama jäi

Ja nüüd hetk värvimise käigust. Kasutasin plastiliinist vorstikesi esimest korda üldse, enne olin ikka ilma tegutsenud. Siin siis miskit tööhoos:

Ja siin värving ise. Selline värske ja töötlust vajav, aga annab aimu:

Siinkohal siis pildid, millega võib siin teemas selle töö kokku võtta. Eilne seis laual, kus käsil veel mõned pisiviimistlused, mida hetkel pildile püüdma ei hakka.
Kokkuvõttes võiks öelda, et kuigi kokku mineku osas polnud erilisi piinu (siis arveatades millega tegu) peab mainima, et lisatööde hulk oli siiski märkimisväärne. Samas peab olema selleks valmis igaüks, kes otsustanud lauale tõsta short run restid, isegi kui selleks on parimad tegijad selles vallas (nt MPM). Mach2 on muidugi ses osas (tüütus)raskusastet tõstnud ja tulemuseks ongi asjad, mida lihtsamat ehitamist armastavad naljalt ette ei võta. Ise sain sellest tööst jällegi hulga uusi kogemusi ja lisaks aimu selle Prantsuse tootja olemusest, arvestades, et samalt tootjalt on mul riiulis veel nii mõndagi ootamas. Aega kulus mul siis selle kõige jaoks pea 3,5 kuud kõige muu elu kõrvalt usinasti nohistamist ja arveatades asjaolusi olen lõpptulemusega üle keskmise rahul.

Oktoober 2008