Borovkov-Florov I-207

Mõni lennuk saab legendiks, mõni lihtsalt tuntuks, aga mõnda mäletavad väga vähesed. Selle loo lennuki kohta kehtib pigem see viimane.
1935 aastal sündis noorte inseneride Alexey Borokovi ja Ilya Florovi joonestuslaual unikaalne pisike lennuk. Sellest pidi saama biplaan, mis oleks väikseim, mis teha annab, aga kannaks üht võimsaimat mootorit, mis Nõukogude õhujõududes sellel hetkel kasutuses oli. On öeldud, et see
lennuk oli katseks ühendada monoplaani kiirus ja biplaani manööverdusvõime. Lennukile anti nimetuseks I-207 ja seda katsetati mitmes eri variandis. Esimesed variandid olid avatud kabiini ja fikseeritud telikuga, kui viimane variant oli kinnise kabiini ja täiesti sisseveetava telikuga. Mootorite võimsused varieerusid 850 ja 1000 hp vahel, mis sellise suurusega lenukile peaks küll piisava kiiruse andma:)

Kuigi peale mõningast arendustööd oleks sellest lennukist ehk saanud arvestatav hävitaja, sattus selle loomine kokku biplaanide areenilt kadumisega.Toimusid küll katselennud ja kuulujuttude järgi osalesid mõned variandi ka Talvesõjas, aga üsna pea pidi I-207 astuma kõrvale. Kuna töös olid juba uued projektid Mig-1 ja LaGG-3, siis üsna pea katkestati kogu töö I-207 kallal.

Kuigi tegu pole teab mis silmapaistva lennukiga, võtsin ma selle ette puhtalt välimuse pärast. Mulle hakkas see põrnikas lihtsalt meeldima. Ja eriti sellepärast, et selle mudeli puhul on kujutatud ründelennuki varianti, mis oma pommidega näeb veel eriti ärev välja. Kui proportsioonis võrrelda, tundub mulle, et Lancaster oma Grand Slam pommiga jääb justkui varju:) Välimuselt meenutab I-207 mulle ristandit I-16 ja Gee-Bee raceri osadest, millele on üks tiib juurde pandud.

Mudel:

Mudeli näol on siis tegu Amodeli toodanguga 1/72, minu jaoks esimene AMi. tegemine. Tuleb öelda, et suhtusin enne selle tegija toodangu ostmist üpris kahtlevalt. Ilmselt oli kuskilt nähtud raami vorm veidi imelik tundunud vms. Igatahes nüüd peale seda tööd olen meeldivalt üllatunud.
Ja eriti kui arvesse võtta, et tegu peaks siiski olema short run kitiga. Resti raamide ja tükkide kinnituse järgi võiks seda ka öelda, aga detailsus.. eriti panel lines on lausa väga hea..eriti arvestades selle mudeli suurust 1/72 mõõdus.. täielik tippklass selles osas.
Kokku läks ka päris hästi. Rohkem tähelepanu vajasid detailide kinnituskohad restile, mis peale välja lõkamist tublisti töötlemist tahtsid. Nimelt kinnituvad restid mitte serva, vaid pinnale, jättes sinna eemaldamist nõudva lisajunni. Aga alustagem siis.

Siin käimas sisu ehitus:

Tegelikult on kogu sisu ehitus selline enese teada jääv asi, sest peale istme pole pärast suurt midagi näha.

Edasi siis kere kokku ja tiivad külge. Lisaks mõned pildid mootorit, mis jääb ka päris varju. Mootorile ehitasin veidi ise juppe juurde, mida komplektis polnud.. jällegi pigem enda teadmise jaoks..

Siin üritan pildile saada Amodeli suurt vaeva joonekestega:

Asi edeneb.. aga enne pean mainima, et puutusin seekord kokku ühe mulle uue asjaga. Nimelt tänu oma mõõtudele on see mudel nii kerge, et käte vahel lausa imelik hoida. Tundub, et kohe läheb katki ja kipud nii õrnalt hoidma, et pudeneb. Kukkuski paar korda ja ülemist tiiba sain seetõttu paar korda tagasi liimida:) Siin siiski hetk värvimiste ja komplekteerimise vahepeal. Pommide suuruse jäädvustamiseks tegin sellise mälestusmärgi:

Ja selline näeb siis välja üsna valmis asi:

Et siis selline lugu. Kuna lennuk väike, siis ka ehitus kiire (minu jaoks kohe päris kiirelt tehtud) Aga just suurus on see, mis mind võlus, nagu ka enne kirjutasin. Proportsioonid ja jooned.. nii armsalt jabur asi, et selle pidi lausa tegema:) Ja väga hea, et 72 mõõdus..selline mõnus pusimine ja näeb ka selles mõõdus hea välja. Ise olen üle keskmise rahul ja varsti saab see putukas oma koha sisse võtta TU2 kõrval:)

Jaanuar 2008