Fokker T-VIII

Fokker T-VIII - kahemootoriline torpeedopommitaja ja luurelennuk, mis oli algselt välja töötatud kasutuseks Hollandi koloniaalvetes, Java ja Borneo aladel. Seda lennukit toodeti kahes variandis. TVII W/G oli kesktiivaline monoplaan, mille kere ninaosas kasutati alumiiniumit, keskosa oli puust ja sabaosa terasraam riidekattega. Tiivad olid bakeliidist ribide ja vineer kattega.
T VII W/M oli aga sabaosa ja ka tiivad alumiiniumist. Telikuna kasutati duralumiiniumist bontoone, kuhu olid paigutatud kummagisse kuus veekindlat ruumi kütusemahutite tarvis.

Pärast esmalendu 1938 aastal, läks 11 lennukit Hollandi mereväe lennuteenituse käsutusse. 1940 aasta saksalste sissetungi ajal baseerusid 9 neist ümber Prantsusmaale, kust põgenesid mais 1940 Inglismaale, et liituda RAFi Hollandi üksusega. Varuosade puudusel tuli need lennukid siiski üsna pea seisma panna.
Samal ajal lõpetasid sakslased Fokkeri tehases pooleli olnud lennukid ja kasutasid neid edukalt luure, merepääste ja allveelaevatõrje rollides. Kokku toodeti erinevaid tüüpe Fokker T-VIII-si 36 tk


Andmed:


Pikkus: 13 m
Tiibade siruulatus 18 m
Kõrgus: 5 m
Kaal: (koormatud) 5000 kg
Mootorid: 2 x 450hp Wright Whirlwind R-975-E3 9 silindriline radiaalmootor.
Kiirus: (maks.) 285kmh/3000m
Lennukaugus: 2750 km,
Meeskond: 3

Relvastus:
2 x 7,92MM kuulipilduja
600kg pomme või torpeedosi


Mudel:

Siinkohal on tegu MPMi short run plastikuga. Karbis leidub ka veidi etsi ja epo mootorid. Üldine klapp ja sobivus üsna hea. Veidi tuleb siiski erinedaid osi sobitada ja klaasidega kokku minevad servi ja mootori katteid õhemaks teha.

Siin siis senised edenemised:

Ja komponeeritud üldvaade:

Enne kui lennuk junnidele püsti sai, avastasin, et kui karbist kokku panna, siis jääb lenniki nina nii alla, et vaatleja kukub ninga klaasi. Pranduseks tuli teha väike luu pikendamine. Kas viga on minus, või mudelis, jääb esialgu lahtiseks. Tükk, mis vahele tuli panna, pole väike nagu näha:

Üleval pool, hakkab ka juba looma:

Ja üldisemalt:

Edasi tulid mõned tööd pisemate detailidega ja siis juba värv. Üldiselt sujus kõik kenasti, aga dekaalidega tuli küll tagasilöök. Pealtnäha värsked pildid pudenseid mitmeks tükiks ja saba oma pidi lausa pudist kokku sulama. Aga siin tuli SOL appi. See aine teeb kohati ikka imet ja nii sai ka saba mingil määral ära tehtud. Siinkohal võiks legend olla, et seda on välitingimustes kiirelt remonditud:)

Minu ustav fotokas kooles nüüd lõplikult. Vaid heade sõnadega meenutan seda Olympuse karbikest, mis siiani vapralt vintsutusi talunud ja teinud pilte palju rohkem, kui talt võiks oodata. Sellega siis sedasi ja võtsin asenduseks teise. Sellega nüüd kiirelt mõned klõpsud ka. Nina sihiku liimisin pärast pildistamist, aga muus osas on asi selline, nagu riiulisse läks. Üle keskmise short run MPMilt igatahes ja lõpptulemus ka selline rahuldav.

Oktoober 2010