Lockheed EC-121 Warning Star.

Tegu siis USA mereväe ja õhujõudude kasutuses olnud varase hoiatuse ja kontrollradar lennukiga. Aluseks võeti kuulus Lockheed L-1049 Super Constellation ja varustati see vastavate radarite, anteenide ja muu tehnikaga. Tänu muudatustele, sai Constellationi ilus siluett üsna radikaalseid muudatusi ja ka sisemus meenutas pigem vilgast kontorit, kui lennukit:

Andmed:

Meeskond: lennumeeskond 6, radari meeskond 11–25

Pikkus: 35.40 m

Tiibade ulatus: 38,45m

Kõrgus: 7.54m

Tühikaal: 31,387 kg

Maksimaalne stardikaal: 65,000 kg

Mootorid:4 × Wright R-3350-34 Turbolaadimisega 18silindriline tähtmootor 3,400 hp tk

Maksimum kiirus: 481 km/h

Kruisi kiirus: 410 km/h)

Tegevusulatus:6,850km

Maksimaalne kasulik lennukõrgus: 7,620 m

Mudel:

Selle lennukiga on taas selline seis, et uuema aja toodang puudub. Eri Constellation variante on tehtud, aga tänapäeva tasemel pole midagi võtta. Warning stari tegi 1/72 mõõdus kõige rohkem Heller ja seda üsna ammu, lisaks vacu Rare Plane.

Nüüd tulebki mängu minu mudel, mis on just viimati mainitud vacu. Helleriga on nii, et otse karbist teeb osav mudelist ilusa asja, aga kui neediloendajatele asi ette satub, siis jääb sellest üsna vähe järgi. Kuna vorm on ajast, mil autentsusele ja detailidele väga tähelepanu ei pööratud, siis on vigu palju ja mõndagi sootuks tegamata või üle jala.
Rare Plane vacu on lühidalt kokku võttes selline, et tootja väiksemad detailid võib unustada, kere ja tiivad on normaalsed ja omavad Helleri ees nõnedki plussid, mis puudutab detailsust.
Kuna vacust kõnnivad enamus laia karega mööda ja Heller vajab paljude jaoks kõvasti muudatusi, siis on lisakraami tootjad olnud üsna usinad ja seda kõike kavatsen oma vacu juures ära kasutada. Seega on ees esialgu veidi rohekem tööd, aga kui vacu plaadist vabastamise vaevad on möödas, siis pole enam suurt vahet ja lõpptulemuse peaks saama vähemalt sama hea kui oleks Hellerist tegema hakanud. Ja kuna mul on vacu olems, siis lähebki lahti.
Olen selle töö jaoks hoogu võtnud u 2 aastat ja selle aja jooksul vaikselt lisavarustust kokku ostnud. Kogu kraami peale läinud summa on muidugi veidi masendav ja päris kõike polegi raatsinud osta, lootes veidi ka ise teha. Viimasel ajal on siginenud hirm, et moodsa aja tuultes tuleb mõni tõsisem tootja kaasaegse mudeiga välja ja mul on jälle rasked valikud ees, seega kiirustan selle asjaga, et saaks valmis ja selles osas rahu majja.

See on siis see, mis karbis. Sealt läheb siis kasutusse vaid tiivad, kere ja tüürid. Muud osad lähevad juppideks ja tagavara plastikuks.

Järgmine pilt siis sellest, mis sai kokku kuhjatud.

Ehk siis telikud, rattad, teliku koopad, mootorid, propid, radari katted, tiiva paagid ja dekaalid olen uued ostnud.
Siin on tehtud niipalju, et kere ja tiivad on jälja lõigatud ja ees ootab veidi tüütu ja ohtlik lahti lihvimise faas.

Kere sai peale vabastamist kokku proovida, et veenduda selle ilusas Lockheedi joones:

Ja esimene proov tiivaga:

Ja edasi siis hetkeks vacu argipäev. Järsemates, või muudes kohtades, kus materjali pikemalt olnud vaja venitada, võib see olla nii õhuke, et pudeneb laiali. Õnneks sellel eksemplaril on vaid üks selline koht:

Aga tugevdusi ja lisatööd on siiski vaja teha kõvasti. Pikad detailid ja õhuke materjal, seega teeme algust. Kere seina paksus on ikka päris õhuke ja tiivad käivad veel lipa-lapa. Siin on esimesed kere tugevdused tehtud:

Selle töö puhul tuli alustada sellest, et välja lihvitud pooled pidi kõvasti tugevdama. Enne siiski pidi teed tegema uutele ratta koobastele. Siit näha pilt enne ja pärast. Algselt on rattakoopad vist pooleldi kinnisene mõeldud, sest põhi, mille pidin eemaldama oli eraldi pasemaks valatud. Lisaks oli isegi teliku koht märgitud. Sedasi toimides poleks lõpptulemus jäänud isegi skemaatiline ja ainus võimalus oleks olnud teha rattas sees varant. Mina alustasin siis etsi ja vacu ristamist, mis on alati riskantne tegevus. Muidugiu selgus et kogu teliku koopa ala on tehtud lootusetult liga kitsas, mis siit pildist ka näha peaks olema. Kõvasti lõikumist ja venitamist ja hakkab looma:

Edasi tuli hakata siis talasi sisse leiutama. Et algne materjal on väga õhuke, siis piisava tugevuse saavutamiseks tuleb vaeva näha. Lisaks tekitasin servadesse lisa liimipindu, et hiljem suur mudel koos püsiks. See meetod on nüüd mul juba mõnedki korrad järgi proovitud ja töötab kenasti. Telikute kohad tegin eraldi kandma, et poleks muret hiljem ratastel seista. Kogu möll näeb üsna jube välja, aga õnneks läks kõik peitu.:

Ja siis peale suuremat lihvimist ja sobitamist, sai suure liimikuluga kõik kokku pandud. Tiivad koos sain tõdeda, et jäikus ja kõvadussai väga hea. Edasi algab uus suur etapp, mis peaks lõppema kere kokku saamisega.

Peale viimasel pildil näha olevat seisu algas kõvem ettevalmistus kerepoolte liitmiseks. Selle juures tahan jäädvustada ühe olulise teguri sarjast ära viska midagi minema. Sest kui saabus aeg hakata kere liitekohtadele tugevdusi tegema, tundus veidi raadiusega materjal selleks sobivam olevat. Selle jaoks sai jupikarbist välja otsitud Hasegawa B-17 kere, mis mind paaril korral teiste tööde juures juppidega juba aidanud oli. Tegin siis tänutundega viimase pildi, enne kui selle abimaterjali saamiseks siiludeks lõikasin:

Edasi läks üsnagi robustseks saagimiseks, lõikumiseks ja kleepimiseks, et kerele enne kokku panekut tugevust ja liimipindu juurde anda. Lisaks tuli ka lahendada pikemalt vaevanud küsimus, mida teha kabiini sisuga. Kohati tekkis tunne, et sama hästi võiks selle sootuks tegemata jätta, sest akendest näha on minimaalselt. Kuna tegu on vacuga, siis tootja poolt pole midagi ette nähtus selles vallas. Midagi siiski lõikusin ja rebisin, sest päris tühjaks nagu oleks ka piinlik jätta. Sama hooga tuli lahendada nina raskuse teema. Kuna kere tsentrist taha on pikka ja raske, siis sabale istumise vältimiseks tuleb ninna tina jm raskust lisada mõnuga. Järgnevad kaks pilti siis näitavadkiselles lõigus kirjeldatud tegevusi.

Seda kleepimist ja lõikumist jätkus veel üsna pikalt, kus arvestada tuli ka sellega, kuidas tiivad võiks hiljem kere painutada ja selle koormuse hajutamiseks läks käiku üsna palju aega ja materjali. Sabaosas läks asi üpsris inetuks, kuna mingigi reaalsuse saavutamiseks tuli tootja poolt pakutavat taas päris oluliselt ümber teha ja taaskord tugevtada.

Lõpuks jõudis kätte kaua oodatud kere liitmine ja tiivad said ka kõvema viilimise ja sättimise järel paika. Kogu tegevus oli üsna inetu ja pildil üsna igav, seega näitan pigem lõpptulemust.

Vahepeal jõudis see töö pikemalt seista, andes aega muudele ehitamistele ja tegevustele. Kui töö sai jätkuda, hakkasin jäljendama radari katte tagumse serva katmist. Päris lennukil nägi see u nii välja:

Ja algus sellel tööl oli siis selline

Peale venitamist, liimimist ja kõvemat lihvi, hakkavad radari katte tagumised servad ilmet võtma. Paras uimerdamine on toimunud, aga eks see elu ju lainetagi oma rütmides.

Kuskil siin tekkis töödesse jälle pikem paus, aga edasi saab jälgida suureat sebimist mootoritega. Otsustasin siiski minna kloonimise teed, et tarviku mootori set säiliks ja oleks pärast ka muudele töödele samu mootoreid võtta. Edasi siis tõukurid külge ja epost kapotid ümberja omale kohale:

Ja nii juhtub kui kaotad valvsuse ja usaldad vana mudeli õpetust ja mujalt üle ei vaata. Tiib sai saetud paakide paigaldamiseks liiga lühikeseks ja vajas tagsi kleepimist ja pikendamist:

Ja vahepeale üks ainuke pilt esimesest teliku ruumist, kus näha tarviku ja vana vacu kokku sobitamist:

Ja edasi on nii, et tekib väike piltide puudujääk, kuna neid lihtsalt ei ole. aga siin nähaüks vähene ja viimane plt enne kui läks lõplikuks viimistuseks:

Ja sin siis lõplik lahendus. Vahepealt on puudu palju hetki pisimatest detailidest, värvimisest jm lõbusast. Peab ütlema, et vahepeal olen väga laist protsessi pilte egema ja ma arvan, et ek sellest siit sai see alguse:) Aga töö ise oli igati huvitav ja pakkus sed, miks seda üldse teen. ja siin võib juba öelda, et mine tea, kas oleks päris uut mudelit eelistanud, kui see oleks olemas. Eesmärk sai saavutatud ja siin võib olla veidi üle keskmise rahul ka.

Töö 2018, sissekanne 2026