Endast | Reisid | Tsiklid | Garaaž | Mudelid | Lingid | EMMK

Täna pole päris täpselt võimalik enam meenutada ja kirja panna seda, kuidas kõik täpselt algas. Teada on vaid nö viimane piisk karikasse. Gena väidab, et see toimus Poola FIMilt tagasi tulles. Olin viimastel päevadel koju sõites mõtlikuks jäänud ja justkui poetasin moka otsast, et uut tsiklit on vaja. Midagi sootuks uut. Ma ei saa küll eitada, et seal Poolas nähtud ilusad ja uhked rattad mul mingi masinavägi peas käima panid. Genal on nüüd lihtne öelda, et tal oli õigus, sest u paar nädalat peale Poolast koju jõudmist oli see tõesti tehtud - tsikkel ostetud.

Kui ma neid ridu nüüd aastal 2007 kirjutan, peab toonase olukorra mõistmiseks kas ise sel ajal keerises olnud olema, või lihtsalt uskuma ja ette kujutama. Milline oli tsikliturg Eestis sel ajal? "Olematu" oleks öelda veidi ülekohtune, aga võrreldes pildiga täna, siiski täiesti võrreldamatu. Kui sul parasjagu (hea vabandus eks) niipalju raha polnud, et osta uut ja sa ei tahtnud Jaffi või Ural-Dneprit (EPT metsamajandi külkast rellakaga loodud choppperit), siis kasutatud nö lääne rataste turu võis üles lugeda kahe mehe sõrmedel. Rõhutan, et me räägime ikka veel aastast 97. Tol ajal teadis iga tsikliga sõitja sellist tegelast nagu Sitsi Rein. Võib väita, et just neil aastail oli sellel mehel ja tema legendaarsel Lasnamäel asuval poel väga oluline roll, vähemalt Tallinna kandi tsiklimeeste jaoks. Ja just seal Lasnamäe poes ma seda Kawa esimest korda nägin.

Aga mitte sealt kuulsast poest ma ei ostnud seda. Peale seda esimest korda läks veel üsna pikalt ja rattal olid mõned omanikud enne kui see ratas minu kätte jõudis. Siinkohal polegi enam väga oluline, kust täpselt see ratas Eestisse sattus, kelle käes vahepeal oli ja mis elu seal tunda sai. Aga sügisel 97 sain laenatud raha toel siiski niikaugele, et lõpuks sai see minu omaks. Siin on pilt üsna esimestest hetkedest sellel rattal minu omanduses.

Ma säästaks lugejaid siinkohal ülipikkadest olukirjeldustest teemal, mida kõike ma tundsin kui selle tsikliga esimest korda sõitsin ja linnast välja esimese mõne kilomeetrise tiiru tegin. Milline hääl, milline kiirendus, milline juhitavus, milline.. no kõik noh!
Kõige selle järel tuleb ikka veel siiralt imestada, kuidas mul kohe peale seda ei tekkinud vajadust selle rattaga horisondile täpiks kihutada. Aga kuskilt tekkis mulle arusaam, et sellise sammu võtmine redelil nõuab juba pikemat astumist. Läksin selle mõttega ka nii kaugele, et üsna kohe ostu järel toimunud Jõgevatreffile läksin ikkagi oma Jawaga, kuigi Kawa oleks ju igati valmis ja võtta olnud. Kuid nagu öeldud, suutsin ma läbi viia idee teha see minu jaoks ikkagi uus asi endale piisavalt selgeks enne kui nö sõiduks läheb.

Näiliselt oli ju kõik korras. Mootor töötas ilusti ja pidama sai ka kähku. Aga kui hakkasin veidi uurima, kuidas ma selles uues olukorras peaks hakkama saama kui midagi varuosadest vaja oleks, siis selgus sama tõsiasi nagu eelpool sai mainitud mitte sots maade tsiklite turu osas. Siis aga sekkus mängu hea saatus.

Olin varem samal aastal tutvunud Soomes Kontio kokkutulekul nüüdsete sõprade Jarmo ja Keijoga. Või juhtus see juba aasta alguses meie enda talvisel kokkutulekul ja Soomes kohtasin neid uuesti. Kuidas see nüüd täpselt oligi, aga Soomes sai Kawat kindlasti juba pikemalt juttu tehtud. Sain kiirelt aru, et need mehed on tsiklitega sõitnud ja tegelenud kauem kui mul siin ilmas au on olnud viibida. Eks juba siis sai paari sõnaga uuritud, et mis ilusad tsiklid need siin kõik metsa alla pargitud ja äkki ma saan ka kunagi endale midagi sellist.

Nüüd sügisel kogusin veits julgust, võtsin Jarmoga taas ühendust ja rääkisin oma Kawa ostu loo ja plaanid talle ära. Üsna pea oli meil kokkulepe, et ma sõidan talle külla, näitan oma ostu ja saan veidi nõu. Lõpuks kukkus aga välja nii, et minu Kawa veetis kogu selle talve sootuks Soomes, kuna Jarmo arvas, et sedasi saavad nad koos Keijoga asja rahulikult üle vaadata, osta juppe ja teha mida vaja. Mind pani selline vastuvõtt muidugi väga imestama, sest kes mina sel hetkel neile ikkagi olin? Mingi suvaline tont Eestist, kes ilmub esimest korda Jaffiga kokkutulekule, ajab miskit segast juttu, et äkki kunagi on mul ka midagi muud kui Jawa. Järgmine kord veab end aga kohale miski päris jubeda välimusega romul, mida härrad nüüd palun väga, äkki veidi vaataks.
Aga just nii see läks. Ja mitte vähem ei pannud mind imestama, et mul ei tulnud sellise teeninduse "saavutamiseks" midagi teha, selline võimalus justkui pakuti mulle välja.

Kuigi olin ise juba enne seda siiski põgusalt asunud tutvuma oma uue sõbraga ja ühtteist ees ootavast oli mul teada, saabus nii mõnigi nüüd Soomest saabuv teade parasjagu toimuvast mulle paraja üllatusena. Üsna pea oli mulle selge, et sellel rattal nõuavad täielikult vahetust kõik kuluosad. Rehvid, kett, ketirattad, kõik piduriklotsid, filtrid, küünlad jm. Lisaks lisandusid veidi hiljem samasse nimistusse tagumised amordid, roolikannu laagrid ja veel paras hulk erinevaid osi. Sain ühe korraga ja kiirelt teada, mis tähendab osta kuluosi Jaapani rattale ja kuidas see Jawale ostmisest võib erineda. See kõik teatavaks saanud, tundus korraks, et justkui hakkab kõik korda saama kui selgus, et põhilne üllatus ootas veel ees.

Kuni selle ajani polnud mul suuremat ettekujutust, mis hakkab saama selle tsikli mootoriga. Kuna juba enne mootor käis ilusti ja puhta häälega, siis tegevused kõige muuga lükkasid selle teema justkui tahaplaanile. Kuigi ka Jarmo ja Keijo ei osanud Kawa mootori töös midagi halba leida, palusin ma siiski, et äkki uuriks seda asja siiski veidi.

Tõde mis aga selgus pani mind vist kõige vähem üllatuma. Polnud mul ju suurt aimu, mis võiks olla üllatav ja mis tavaline. Selgus aga, et nukkvõlle vedava keti pinguti tald on juba mõnda aega tagasi purunenud, jättes ketipingutile üsna kasinad võimalused oma tööd teha. Nii jooksis see nukkvõlle vedav kett laisalt, nagu tühi pesunöör mööda võllide hammakaid, valmis iga hetk vallandama tsenaariumi, mis sellele mootorile mitmeti lõplikult saatuslikuks oleks võinud saada. Saanud üle esimeset ehmatusest, olin endaga tegelikult päris rahul. Minu ettevaatlikkus ja lähemalt uurima asumine oli viinud parima võimaliku lahenduseni, mootori päästmine oli alanud ehk viimasel minutil.
Lisaks ei suutnud mõndagi näinud mehed ära imestada, kes küll oli seda mootorit kunagi avades paljud tähtsad tihendid pelgalt silikooniga asendanud. Selline pilt avastatud, võeti nüüd ette veelgi põhjalikum uuring, mille ühte episoodi võib näha siin.

Vahepeal olin veendunud, et sarnaseid üllatusi tuleb veel ja kindlasti oli hetki, kus kartsin, et nõnda lühikeseks selle ratta ajalugu minu jaoks jääbki. Kuid selgus siiski, et ratta südame jõudu taguvad organid on heas korras ja kuna mainitud mootori vänt jookseb laagritel, ei pidanud ka saaledega kauem pead murdma. Kiire pilk kõhupoole paljastas sealt kadunuks jäänud ketitalla tüki ja mootori kokkupanek võis alata.

Kogu see tants selle katla ümber kestis rahulikult talv läbi, jättes mulle lisaks ootuse põnevusele piisavalt mõtteainet, kuidas see kõik kinni maksta. Kui aga saabus taas märtsi algul meie talvine kokkutulek, oli Kawal aeg käes taas koju jõuda.

Siin võibki näha just saabunud õnnistust minu hoovile, mis välimuselt veel üsna sama, sisult aga juba sootuks midagi muud. Nüüd selgus ka lõplikult üks järjekordne seik selle loo juures. Nimelt vähe sellest, et mulle aeti vanu kanaleid ja tutvusi kasutadaes kogu selle töö jaoks välja parimate hindadega jupid, ei tahetud kogu selle töö ja vaeva eest sentigi. Veel tänagi mõtlen ma vahest, et kui tihti võib sattuda selliste sellide otsa, kes sulle pakuvad sellise sissejuhatuse tööde ja teadmiset juurde, mida nüüdseks juba aastaid ise teen ja loomulikuks pean. Mul on tõeliselt hea meel, et suhtleme tänseni tihedalt ja selle aja jooksul olen ehk suutnud oma tegemistega samuti abiks olla kui vaja on olnud.

Tolle aasta märtsi algusest kuni suure hooaja käivitumiseni oli mul jäänud õige vähe aega, et anda sellele rattale oma käe järgi uus välimus. Aga siin näeb see ratas välja juba selline nagu ma sellega hooaega 98 alustasin. Võib liialdamata öelda, et see tsikkel õnnestus pääasta hävingust mitmes mõttes. Ja Kawa oskas olla tänulik ja mina hoolas teda hoidma ja hooldama. Siit edasi tulid sõidud selle rattaga nagu Rootsi FIM ja Nordkap, Prantsusmaa FIM, Shveitsi FIM, tiir Krimmi. Lisaks paljud muud sõidud Soomes ja mujal. Läbi kõikide nende sõitude täiesti probleemivaba tööloom kogu selle u 50000km jooksul, mis ta minu käes sõitnud.

Ah, et mis tänaseks on saanud? Alles on! Kuigi peale Honda mängu tulekut alanud nö noorenduskuur on hetkel ikka veel kõige ohtlikumas faasis. Ehks siis tsikkel on kastides osadena ja ootab seda päeva, milla taas sõtma saada. Sest alustasin seda noorendust täiesti sõidukorras tsikliga. Ja olen endale lubanud, et millalgi tuleb taas päev, mil oma Kawaga taas sõitma lähen.. Olen selle talle võlgu.

Garaažipilte Kawast

© 2003-2023 kalle at emmk.ee