Kalle - Honda XL600R

Honda XL600R

Siit siis jällegi üks oluline lüli tervikust, oma rolli ja looga. Lugu saab alguse sealt kus CZ-Jawaprojekt seisma jäi. Kuigi C-J võis täita oma talveratta rolli igati hästi, tekkis siiski vajadus millegi stabiilsema ja mis peamine, valmis asja järgi. Siit edasi läks aga miskipärast kole kiireks ja oli justkui kohe vaja. Sellises olukorras kipub minuga minema nii, et valimise ja kaalumise peale eriti aega ei kulutata. Tänaseks on muidugi hea tagantjärgi mõtteid ja „agasi“ veeretada, kuid see et mainitud ratas ikka veel kasutuses, räägib vist siiski oma keelt. Et aga sinnamaani jõuda, vakas mainimist paar asja. Nagu öeldud tuli mõte ja siis oli kohe vaja. Valimise kiirust soodustas veel ka see, et selleks hetkeks oli sobivaid kanditaate praktiliselt üks ja ainus. Depoos see seisis ja sinna siis tee ka viis. See Honda oli selles mõttes põnev, et aasta poolest parajalt vana, aga nii mõnegi kandi pealt lausa üllatavalt värske. Samas aga kippus iseloomu näitama. Selle rattaga sain päris esimesed kogemused ühepütise vändast käivitamisega... starterit sellel rattal ju polegi. ja iseloomu näitamine tähendaski seda et käima ikka ei läinud küll. See, et mina seda käima ei saanud, mind eriti ei üllatunud, aga kui ka Mareki trampimise peale suurt midagi ei toimunud, siis hakkasin justkui muretsema veidi. Lõpuks siiski kuuletununa läks siiski käima, aga käis mitte just liiga hästi. Lisaks kostis mootori poolelt aeg-ajalt vägagi kummalist häält. Veidi seda häält kuulanud ja otsustanud, kust see tulla võiks, koputasin veidi tugevalt vastu leegitoru..hääl lõppes kohe. Sellest tegin otsuse, et sumpsis on midagi lahti ja väikse mööndusega, et ju ma selle käivitamise ka ära õpin, saigi ost ära tehtud.

Siit edasi läks nagu uue rattaga ikka, kuluosad, hooldus jne. Kõik sujus ja peale käivitamise saladuste lahendamist ja sõiduproove tulidki talvesõidud, mille jaoks see ratas ju soetatud sai. Soome talvekokkutuleku ajaks olin justkui piisavalt uut asja proovinud ja kõik paistis selge olevat. Siiski pakkus seekordne sõit üllatuse ja uue kogemuse, ning sellest rattast sai esimene, mis mind täielikult teele on jätnud. Kodus selgus, et ostmisel sumpsi koputamisega kadunud ja hääl oli siiski midagi palju tõsisemat ja tegu oli päris tõsise südamerikkaga, millest kujunes minu esimene suurem

xl omas elemendis

mootoriremont, mille päris ise olen teinud. Honda kaubikust garaaži ja sinna ta mõneks ajaks ka jäi. Kevad ja suvi tulid kiirelt peale ja kuigi viga oli selge ja asjad vaikselt liikusid, võttis kokku siiski üsna kaua, enne kui asi jälle toimis. Sellest kõigest lähemalt siit.

Sellised sündmused, nagu Soomes juhtus on küll põnevad (eriti kui need hästi lõpevad) aga suhtumisse ja nö usaldusse jätavad teadagi jälje. Mul oli küll kindel plaan ratas korda teha, aga see jälg sai kaduda alles siis kui kõik jälle toimis.. ja seda veidi pikemalt. Ja nii ka läks. Niisiis.. mootor kokku ja peale ja sõidud võisid jätkuda. Kui alguses vahetasin suveks veel naeladeta rehvid alla, siis veidi hiljem jäigi nii, et kui sügisel muud rattad lõpetasid, astus mängu XL ja on seda siiani teinud vägagi hästi ja probleemivabalt.